Ka täna möllasime Anoukiga kaussidega. Päris raske oli kõige väiksemat totsikut leida – selleks sai vana kreemikarp. Ka oli miskil hetkel keeruline koerale öelda, et keskmine kauss kõige väiksema sisse kahjuks ei mahu. Ja kuna maius oli seekord eriti hea, siis möllu ja anarhiat tuli palju ette. Aga siin lühikokkuvõte meie tänastest sessioonidest. (nagu näha, üritan enne ärasõitu veel oma koertega oimetuseni tegeleda )

Eilse “õhtusöögi-trenni” videot Anoukiga vt.

Õhtusöögi või siis, et hommikusöögi trenn tähendab meil seda, et tavalise kuivtoidukoguse saame kätte terahaaval miskite vigurite õppimisel. No, et kui mul piisavalt aega on sellega tegeleda.

Minu suur lemmik Eesti Ekspressi ja Postimehe kolumnist Vello Vikerkaar oli ka selle nädalavahetuse Postimehesse tabava ja asjakohase JUTU kirjutanud.  Koertest on tihti häid kirjutisi, aga tore, et keegi ka primaatide sarnaste probleemide kohta kirjutab.

Jätkame aga kana-ahelaid. Nüüd on lisandunud veel ka muid trikke, mida linnud tellingutel tegema peavad. Üritan oma loomi õpetada paela otsas olevat väikest autot vedama ja kolme värvi silindrist rohelist tellingutelt alla lükkama, lisaks veel väikest mänguasja retriivima. Saab’s näha, kuhu ma homseks jõuan.

Eile õhtul sai näha papagoi-omanike koduvideosid võrkpalli mängivatest makaodest ja miskite argade mustade lindude desensitiseerimisest.

Mõtlesin, et panen siia kirja ka miskit teoorialoengutest, aga OC alane eestikeelne sõnavara on suht puudulik. Ehk siis mõni teine kord.

8 tunnine tööpäev seljataga ja ei jaksagi palju muud kirjutada kui, et enamus kanu suudavad juba kahe klikiga terve ürituse ära teha. Homme tuleb muid vidinaid juurde, et oleks raja peal trikke ka, mida kana saaks sooritada.

kanad oskavad juba tellinguid mööda õiget teed pidi ronida

Lõunapaus peetud, ja 10 minuti pärast läheb jälle tööks. Pika hommikupoolse päeva jooksul oli võimalus näha taas vanu tuttavaid ja saada endale treenida kaks uut kana. Need on nüüd üheksas ja kümnes kana, kellega ma lähedalt tutvuma olen pidanud. Mõlemad on tublid nokkijad – Bob kutsub selliseid ahneid ja kiireid loomi borderkollideks . Partneriks on mul seekord lindude spetsialist Gunnel, kes eraelus tegeleb eksootiliste lemmikloomade veterinaariaga. Kuna USA-st on veel kaks inimest, kes tegelevad peamiselt lindude treenimisega, siis saan palju linnujuttu ajada.

Ehitasime sellise puust kaadervärgi, mille peal kana sooritab järjest õpetatud käitumisi. Käitumisahelad ju workshopi teemaks. Minu kahest borderkolli-kanast üks oli väheke kogenematu õppimisüritustes ja tema tegi samm-haaval ja väga pingutades redelit mööda ülesminekuid ja puust lati peal kõndimist. Teine kana tundus väheke tegijam – teda sai juba pikemalt lasta kõndida.  Kokku on meil treeningtunde loengute vahepeal 18. Ehk siis iga inimene treenib 9 tundi oma kahte kana – 4,5 tundi igale kanale.

tellingud, millede abil kana käitumisahel teoks saab

Istun bussis ja sõidan Tartust Tallinna lennujaama poole, sest homme algab “Chaining course” Bob Bailey’ga Borlänges. Olen seda niiväga oodanud. Käitumisahelad pakuvad mulle eriti huvi, kuna nokitsen ju isegi vaikselt agility kallal. Seekord teeme takistusraja siis kanadele. Näen jälle oma tuttavaid, kellede jaoks “operant conditioning” tähendab sama, mis minugi jaoks.

Tegelikult – kontrollifriigina – oli minu jaoks vist kõige olulisem kanakursus II ehk workshop stiimuli kontrolli, vihje lisamise ja kriteeriumiga möllamise teemadel.

Sellest on ikka päris kaua aega, kui viimati puhkust sihtotstarbeliselt kasutasin. 2007 … ee … ei olnud ma veel piisavalt selles asutuses töötanud, et suvel puhkust saada. Selle nädala, mis sügisel sain, kasutasin, et minna Sollentunasse Kathy Sdao ja Bob Bailey loenguid kuulama. 2008 võtsin osa puhkust märtsis, et saada osa Borlänges Bob Bailey sissejuhatavast kanakursusest. Suvel “raiskasin” oma puhkusenädalad Kangasalal Tommy Wireni ja Jaana juures jällegi kanu õpetades, ning sügisel seda sama taas Bob’i juhendamisel Rootsis tehes. Nüüd on mul aga päris puhkus 3 nädalat. Olen ära väsitanud oma koerad, kuna mul on neid aega nüüd treenida. Koerad suhtuvad minusse küll veel tolerantselt, liputades mõistvalt sabasid kui treeningsessiooni alustan, aga eks nad natuske väsinud juba on. Sest ka jalutada – joosta saab nüüd rohkem. Lisaks saan õhtuti lugeda ja muusikat kuulata, proovida ammu plaanis olnud Pinot Grigiot’sid ilma, et kardaks hommikul tööle sisse magada. Võin rahulikult unustada ennast kuulsa neurobioloogi Robert Sapolsky “sebraraamatusse” ja poole kõrvaga kuulata Marta Sebestyeni. Eile öösel käisime ka Vennaskonna kontserdil Genialistide klubis (sarjast – vanad mehed, aga varsa aru) – Trubetsky oli täpselt sama halb nagu alati. Küll oli nostalgiline.  Huhh, peaasi, et reality liiga ruttu kätte ei tuleks …

See Yoda tarkus kulub mulle küll tänases hetkes ära . Kardaks nagu vana saabast ära visata ja uut ei julge ka jalga tõmmata. Sama hetkel ka blogimajanduses. Leidsin wordpressi keskkonna hoopis väljendusrikkama olevat, ja nüüd proovin siin mütata. Kõigepealt mõtlesin ingliskeelse jutuvada peale, aga tegelikult on ju puudu maakeelsest teabest operantse ja klassikalise tingimise kohta. Seega peaksin jätkama ikka samas vaimus.