Sain just läbi loetud ja soovitaks teistelegi käitumisteaduse huvilistele:

Alexandra Rutherford Beyond the Box. B.F. Skinner’s Technology of Behavior from Laboratory to Life, 1950s – 1970s. (University of Toronto Press)

Väga kaasakiskuvalt kirjutatud ülevaade sellest, mis sai Fred Skinneri ideedest väljaspool uurimislaborit, kuidas neid ideid pidevalt / tegelikult seniajani valesti mõistetakse ja kuidas see geniaalne inimene vähemalt keskmise  pärastsõjaaegse USA kodaniku mõtlemist muutnud on .

Bob Bailey oli USA mereväe loomade treeningprogrammi esimene juhataja.  Allpool oleval kodulehel on kirjutatud laevastiku treeningprogrammidest tänapäeval.
http://www.spawar.navy.mil/sandiego/technology/mammals/index.html

Ja tulevad meelde kõik Bob’i jutud mereväe vaalade ja delfiinide treenimisest tol ajal kui tema sääl tegija oli …

*Tunnen puudust agilityst.

* Pürenee lambakoeraga on selleks korraks siis ühel pool …  “Minu kutsikas” pidi sündima novembris. Nädal aega enne mu lemmikemase pudenemist sõid kõik tolle pere koerad jalutuskäigul sisse miskit sodi (veterinaarid jäid rotimürgi versiooni juurde). Õnneks toibusid kõik kutsid hästi ja kõik on elus ja terved.  5 päeva hiljem sündis elusalt üks isane kutsikas …  Loodan, et temast kasvab terve ja rõõmus sõber oma tulevasele perele Hollandis.

* Tunnen kohutavalt puudust agilityst. Oma töö-elu muudatuste tõttu jagasin septembris laiali oma agility rühmad. Tunnen ka neist koertest ja nende omanikest väga puudust.

* Minu isiklikud koerapudinad on rohkem jalutatud ja treenitud kui kunagi varem.  Kui varem nägi minu päev välja selline: tööle – töölt koju – koerad autosse – maneezhi agility trennidesse – koerad veel enne ööd autost välja põllule – koerad autosse tagasi – poodi – koju voodi, siis nüüd on päevakava ikka tunduvalt lahedam.

*Kuigi mul on 4 (neli) suurepärast koera, ei ole nende tõugude patareid väga kestvat sorti. Nad on küll õnnest lakke  kepslevad kui hommiku- ja õhtusööki trikkide eest terakaupa söödan ja me õpime koos väga palju, aga näiteks tõsisemat sportlikku üritust on nendega väga raske ette võtta. Ega mu sõbrad olegi selles süüdi, kuna nende tõugude aretajad ongi silmas pidanud keskmist kasvu rahulikke seltsikoeri, mitte maani karvaga bordercollie’sid .

* Hakkasime õhtuti jooksmas käima (mina seetõttu, et teha natuke tööd oma “imaginaarse x-ajal ilma sündiva keskmist kasvu agility koera” jaoks). Esimesel nädalal oli selline reegel, et me mõlemad tohtisime jooksma kaasa võtta ühe “vabalt valitud” emase skye terjeri . Andres võttis Smilla ja mina Triny – rohkem emaseid skye terjereid polnud kahjuks võtta. Alguses olid loomakesed üsna krapsakad, aga jooksutiiru lõpupoole lisandus tööd ka meie käelihastele, kuna tuli järgi vedada 12 kg-seid karvaseid sangpomme .  Järgmistel nädalatel on jooksmine toimunud ilma koerteta.

* Tänu regulaarsele maastiku- ja tänavajooksule tundus viimane mitteametlik võistlus liivamaneezhis väga kerge joosta. Paraku pidin pingutama, et mitte väga kaugele ette joosta oma armsast agility seltsilisest Trinyst . Kuigi olin ka tema jalutuskäike võistlushooajal pikendanud ja massaazhid programmi võtnud, lisandub trennides alati ka vaimne pinge ja seda mu läikiv sõber alati välja ei kannata.

* Tunnen puudust agilityst.

* Muidu on kõik imetore .

* Tunnen puudust agilityst.

Ka täna möllasime Anoukiga kaussidega. Päris raske oli kõige väiksemat totsikut leida – selleks sai vana kreemikarp. Ka oli miskil hetkel keeruline koerale öelda, et keskmine kauss kõige väiksema sisse kahjuks ei mahu. Ja kuna maius oli seekord eriti hea, siis möllu ja anarhiat tuli palju ette. Aga siin lühikokkuvõte meie tänastest sessioonidest. (nagu näha, üritan enne ärasõitu veel oma koertega oimetuseni tegeleda )

Eilse “õhtusöögi-trenni” videot Anoukiga vt.

Õhtusöögi või siis, et hommikusöögi trenn tähendab meil seda, et tavalise kuivtoidukoguse saame kätte terahaaval miskite vigurite õppimisel. No, et kui mul piisavalt aega on sellega tegeleda.

Minu suur lemmik Eesti Ekspressi ja Postimehe kolumnist Vello Vikerkaar oli ka selle nädalavahetuse Postimehesse tabava ja asjakohase JUTU kirjutanud.  Koertest on tihti häid kirjutisi, aga tore, et keegi ka primaatide sarnaste probleemide kohta kirjutab.

Jätkame aga kana-ahelaid. Nüüd on lisandunud veel ka muid trikke, mida linnud tellingutel tegema peavad. Üritan oma loomi õpetada paela otsas olevat väikest autot vedama ja kolme värvi silindrist rohelist tellingutelt alla lükkama, lisaks veel väikest mänguasja retriivima. Saab’s näha, kuhu ma homseks jõuan.

Eile õhtul sai näha papagoi-omanike koduvideosid võrkpalli mängivatest makaodest ja miskite argade mustade lindude desensitiseerimisest.

Mõtlesin, et panen siia kirja ka miskit teoorialoengutest, aga OC alane eestikeelne sõnavara on suht puudulik. Ehk siis mõni teine kord.

8 tunnine tööpäev seljataga ja ei jaksagi palju muud kirjutada kui, et enamus kanu suudavad juba kahe klikiga terve ürituse ära teha. Homme tuleb muid vidinaid juurde, et oleks raja peal trikke ka, mida kana saaks sooritada.

kanad oskavad juba tellinguid mööda õiget teed pidi ronida

Lõunapaus peetud, ja 10 minuti pärast läheb jälle tööks. Pika hommikupoolse päeva jooksul oli võimalus näha taas vanu tuttavaid ja saada endale treenida kaks uut kana. Need on nüüd üheksas ja kümnes kana, kellega ma lähedalt tutvuma olen pidanud. Mõlemad on tublid nokkijad – Bob kutsub selliseid ahneid ja kiireid loomi borderkollideks . Partneriks on mul seekord lindude spetsialist Gunnel, kes eraelus tegeleb eksootiliste lemmikloomade veterinaariaga. Kuna USA-st on veel kaks inimest, kes tegelevad peamiselt lindude treenimisega, siis saan palju linnujuttu ajada.

Ehitasime sellise puust kaadervärgi, mille peal kana sooritab järjest õpetatud käitumisi. Käitumisahelad ju workshopi teemaks. Minu kahest borderkolli-kanast üks oli väheke kogenematu õppimisüritustes ja tema tegi samm-haaval ja väga pingutades redelit mööda ülesminekuid ja puust lati peal kõndimist. Teine kana tundus väheke tegijam – teda sai juba pikemalt lasta kõndida.  Kokku on meil treeningtunde loengute vahepeal 18. Ehk siis iga inimene treenib 9 tundi oma kahte kana – 4,5 tundi igale kanale.

tellingud, millede abil kana käitumisahel teoks saab

Istun bussis ja sõidan Tartust Tallinna lennujaama poole, sest homme algab “Chaining course” Bob Bailey’ga Borlänges. Olen seda niiväga oodanud. Käitumisahelad pakuvad mulle eriti huvi, kuna nokitsen ju isegi vaikselt agility kallal. Seekord teeme takistusraja siis kanadele. Näen jälle oma tuttavaid, kellede jaoks “operant conditioning” tähendab sama, mis minugi jaoks.

Tegelikult – kontrollifriigina – oli minu jaoks vist kõige olulisem kanakursus II ehk workshop stiimuli kontrolli, vihje lisamise ja kriteeriumiga möllamise teemadel.