Täna saab kahe aastaseks mudi Tera, koerast PR-guru ja konfliktide vältimise maailmameister (kassid ja varesed – sorry,  teid see eelnev jutt kahjuks ei puuduta ). Terjeriaastates on Tera tõenäoliselt siiski umbes 11 kuune. Paljud asjad loksuvad alles paika, aga meil on õnneks aega terve maailm. Nagu kasvataja Soile ütles, nii ta vist kipub olema – mudi saab päriselt täiskasvanuks kusagil 3 aastaselt.

Foto autoriks üks Tera suurimaid fänne: Paul Hahn, Berliinist

Tavapärase pühapäevase väikematka käigus jõudsime mere äärde, mis selleaastase sooja talve tingimustes muidugi ilma jääkaaneta rõõmsalt lainetab. Seega tähistas Tera oma sünnipäeva sangviiniliselt vette sööstes ja sääl mugavalt lamades, sest õues oli ju palav kõigi nende kolme miinuskraadiga. Mina muidugi kupatasin ta säält ruttu välja, kuna millegipärast on mul tunne, et  jaanuar ei ole kõige sobivam kuu ujumiseks mitte kummalgi pool Soome lahte.

Kaks jääpurikat

Video eest tänud – teadagi, Kristinale.

Aafrika

Vahepeal hakkas päike päris kõrvetama ja siis olid loomaaia jalutuskäigul abiks nö. dushid, mis peenikest vihma piserdasid ja lisaks külastajate kastmisele ka taimedele abis olid. Neotroopika kollektsioonist jäi meelde üks suur puur, millel klaassein avanes Amasoonast tutvustavasse näitusemajja ja õuest võis sama ala jälgida võrgu tagant. Sees olid sääl paar marmosetti, miskised kanalised ja tuukan. Äkki astus talitajate poole pealt sinna üks noor talitaja ja hakkas tuukanile pika varrega kepiga targeti puutumist õpetama. Tuukanit on kena treenida, sest talle saab puuviljatükikesi preemiaks anda ja ta ise on eriti võluv olend suure kollase nokaga. Paraku tõstis talitaja pärast kahte katset hirmkiiresti kriteeriumit ja tahtis, et vaene tuukan teeks meetrise hüppe enne kui pulka puudutab. Loomulikult kadus linnul huvi ja millegipärast ei teinud talitaja midagi, et parandada olukorda ja lasta linnukesel paar õnnestunud sooritust veel teha – huvi oleks tal jätkunud veel kauaks nagu pärast selgus kui tuukan ahnelt oma söögikausi juurde läks. Küll pidin ennast klaasi taga tagasi hoidma, et mitte sekkuda . Siis jagas tüdruk veel kanalistele, kes nagu terjerid tal kogu aeg jalus sebisid ning marmosettidele, kes oleks ehk ka natuke keskkonna rikastamist oma igapäevaellu soovinud – tasuta jahuusse. Ehtne näide kuidas me – inimesed – vangistuses elavaid loomi igavleda ja nüristuda laseme, kuigi meil on olemas kõik vahendid seda muuta.

Ere mälestus ja lemmik-kollektsioon minu jaoks oli pankurite doneeritud aasia liikidega aviaarium – American Bankers Family Aviary, Wings of Asia. See oli nagu hiiglaslik telk, kus seinade ja katuste asemel eraldas linde muust maailmast võrk. Sellesse telki sai sisse minna väikese maja kaudu, milles lindude evolutsiooniteemaline näitus ja linnud elasid kogu ala piires vabalt puudel, võsa all, tiikides ja mujal. Liike oli minu rõõmuks väga-väga palju ja pidevalt pidi üllatuma kui veel mõni seninägemata tiivuline kusagilt põõsa alt välja tuli.

Ülejäänud päeva sihtmärgiks oli Myakka jõe looduspark, kus peamiseks atraktsiooniks nn. canopy walkway. See on põhimõtteliselt laudtee, mis ehitatud sellisesse kõrgusse, kus asusid juba puude võrad, et heita pilk puudele ja lindudele ka sellest vaatevinklist. Laudtee ühes otsas asus torn, kus sai ronida veel kõrgemale kui puude ladvad ja vaadata binokliga ringi. Põhiline vaatamisväärsus oli kamp roosasid luitsnokk-iibiseid jõekäärus. Roosa lind on ikka ilus vaadata . Edasi oli võsas valida mitmeid loodusradu ja siis ühte mööda kõmpisimegi. Ette jäi kolm valgesaba hirve, aga kahjuks mitte ühtegi üheksavöölast, keda ma näha lootsin.

Kuna hakkas juba õhtuks kiskuma, siis viimasena läksime Myakka järve äärde linnurajale, kuhu päikeseloojangu ja hämardumiseni jäimegi. See oli tõesti ideaalne paik binokkel käes kogu seda mitmekesist järvega seotud linnuseltskonda jälgida. Hämardudes hakkas järveäärsele luhale kogunema ka metssigu, valgesaba-hirvesid ja metskalkuneid. Madalasse vette lindude keskele üritas imbuda vaikselt triivides üks alligaator, kes aga siiski haigruid ignoreeris – ju oli kõht kala täis. Kõige ilusamad olid muidugi Kanada kured, kes millegipärast enamasti kolmestes gruppides ringi liikusid, et oleks vahva aeg-ajalt kolmandale grupiliikmele peale käratada ja natuke kraagelda. Pole midagi ilusamat kui kaks kurge hakkavad õhku hüppama, kukepoksima ja räuskavad natuke nii, et järve pealt vastu kajab. Lisaks sebib igal pool ringi kahlajaid, iibiseid, haigruid ja ujub väikeseid parte. Päris kaugel, vaid binoklist nägemise ulatuses kooberdas millegipärast vees üks suurem röövlind. Nagu aga teada, siis olen röövlindude määramises väga nigel, seega välja ei suutnudki uurida, kes see oli. Järve ääres oli näha ohtralt ka muda-toonekurgi, kes on sellise võluva marabuuliku olemisega suure nokaga tegelased.

Ja läbi see aeg saigi. Pimedas tuli veel Orlandosse kimada, et enne järgmise hommiku väljalendu magamise ja rendiautost oma kola väljarookimisega tegeleda.

Pärast sõitsime looduspargi edelaossa, mis ulatub otsapidi juba Mehhiko lahe äär, kus oli võimalik liituda paadituuriga, et sõita ringi mangroovides ja säält edasi Mehhiko lahele välja. Seal täitus mu suur soov näha looduses delfiine lähemalt ja suuremates kogustes kui üks. Samuti nägime kena valge pelikani kolooniat ja veel linde, keda enne polnud tähele pannud (teen miskil hetkel jälle väikese listi).

Kalakotkas (Pandion haliaetus)

Lisaks eelnevalt mainitud ronkkondorile ka kalkunkondor (Cathartes aura)

Rääkides ronkkondoritest, siis need suured tehnikahuvilised linnud kiskusid meie äraolekul parkimisplatsil katki meie suurepärase  rendiauto kojamehed. Tegelikult pidid nad veel hullemaid trikke tegema kui aega ja võimalust anda – igasugune huvitav objekt kutsub esile nende uurimistegevuse.

Siis veel põnev pelikanide sugulane ameerika madukael (Anhinga anhinga), kes sukeldub pidevalt ja vahest on veest väljas ainult pikk kael, mis triivib mööda vett.

Lisaks õnnestus täna näha nelja alligaatorit lähedalt ja ühte veel binokliga. Nagu sellest oleks veel vähe – nägime ära ühe haruldasema kaitsealuse reptiili – ameerika krokodilli.

Samuti kohtusime jälle lamantiinidega, kellest üks lubas ennast koguni meetri kauguselt imetleda. Allpool mõned pistelised fotod.

Ronkkondor

Ameerika madukael

Alligaator

Oleme nüüd kolm päeva reisinud Florida idarannikul. Suure ootamatusena oli ilm vahepeal päris hoovihmane, aga õnneks siiski soe. Vihmale vaatamata ei jätnud me ära matkamist ja seatud eesmärke loomade-lindude vaatlemiseks. Kõige vaimustavam oli loomulikult lamantiinide kohtamine Indian River’i soppides mangroovides. Need on hiiglaslikud taimetoidulised mereimetajad, kes võivad talveperioodil ka rännata kanalitesse, jõesuudmetesse, et aga soojemat vett otsida. Kahjuks saavad nad tihti vigastada, kui inimesed hoolimatult nende elupaikades paatidega sõidavad. Lamantiinid on kaitse all ja neid arvatakse siin vetes kokku olevat kusagil 5000 ringis. Igal pool on väljas hoiatussildid kaatritega ja paatidega liikuvatele inimestele, et nad lamantiinide pärast lahesoppides kiirust maha võtaksid ja muidu kenasti käituksid. Allpool foto ühest emasloomast koos vasikaga, kes mangroovides krõbistavad. Kas pole kenad?

Lääne-India lamantiinid (Trichechus manatus)

Ikka selleks, et inimeste "geniaalseid" plaane ohjata.

Metsikult elavaid delfiine vaatasime binokli kaudu, neid väga lähemale lahesoppi ei tulnud. Vaalade kohtamiseks oleks tulnud vist ookeanile välja sõita. Ühe päeva lihtsalt nautisime Atlandi ookeani, jalutasime tunde rannal, natuke sai ka lainete sees mulistatud. Täna läksime suvalises kohas vette ja kohe sõitis oma ATV-s kohale baywatch’i onu ja palus meil oma nägemispiirkonda tulla, kuna piirkonnas pidi olema hai võimalus ja ohtralt miskiseid meduusilaadseid mürgiseid loomakesi, kellede nimi on inglise keeles Portugese Man o’War ja keda oli näha ka ranna peale uhutuna. Me siis kuulasime rannavahi sõna ja kui hakkasime rannast ära minema, siis ta tuli ja kinkis meile ilusa teokarbi sõnakuulelikkuse eest .

Olen üritanud järge pidada ka kõigi linnuliikide üle, keda rannikualal ja luidetel jne. kohanud oleme ja nüüd tulebki mulle meelespidamiseks nimekiri linnukestest:

Pruunpelikan (Pelecanus occidentalis)

Hõbehaigur (Egretta alba)

Sinihaigur (Egretta caerulea)

Roosa luitsnokk-iibis (Platalea ajaja)

Ronkkondor (Coragyps atratus)

Valgepea-merikotkas (Haliaeetus leucocephalus)

Pähkli leeträhn (Melanerpes carolinus)

Sootiir (Sterna forsteri)

Kuningtiir (Sterna maxima)

Plüü (Pluvialis squatarola)

Leeterisla (Calidris alba)

Soorisla (Calidris alpina)

Suurtilder (Catoptrophorus semipalmatus)

ja veel miskiseid viusid jm. röövlinde, keda määrata ei osanud.

Tegelikult oli lahe vaadata kõigi inimeste saavutusi, sest linnud olid väga erinevad, isegi kui samast liigist siis ikkagi erinevad isiksused. Kõige rohkem imetlust ehk äratas palmikakaduu esitlus, mis oli eriti kompleksne, et siin seda isegi kirjeldada – ehk saan kunagi video.

Päeva sisse mahtus muuhulgas tutvuse tegemine ühe röövlinnuga -punasaba viuga, et õppida õrnalt teda käe peal hoidma. Tal oli küll hetkel pehme nahast rihm ümber jala, aga ta saab ka vabalt lennata ja ka muud põnevat tegevust.

Punasaba viu (Buteo jamaicensis)

Veedan veel tänase õhtu koos oma kursusekaaslastega ja juhendajatega, ning homme läheb lahti reisimine. Saan kokku oma ülejäänud perekonnaga (miinus koerad, kes on hoidjate juures), kes on juba teel siiapoole ja kavatseme kahekesi sõita ringi tervel Florida poolsaarel – minna ookeani äärde, lamantiinide kaitsekeskusesse, üritada näha vabalt elavaid delfiine Indian River’i suudmealal.  Seejärel sõidame edasi Everglades’i rahvusparki matkama, et osa saada selle hiiglasliku märgala loodusest – näha alligaatoreid, linde, mangroovisood jne. Pean ütlema, et olen väga põnevil selle peaaegu subtroopilise sookaitsealal matkamise pärast.

Hüatsint-siniaara (Anodorhynchus hyacinthinus)

Alustan täna hüatsint siniaara fotoga, kuna sellest liigist linnuga tutvumine oli minu päeva üks segadust tekitavamaid hetki. Minu sooviks oli õpetada mõnele aarale asjade toomist või retriivimist või kuidas iganes seda nimetatakse. Loomulikult oleksin ma võinud valida mõne siivsa ja kena ararauna, aga ei – juba kaks päeva olin käinud mööda hüatsintide puurist ja tundnud kohutavat aukartust nende lindude ees – ja tundnud, et pean nendega kontakti looma. Need eresinised olendid on erakordselt suured – kehapikkus koos sabaga võib ulatuda meetrini ja kaal vist kuni 3 kg’ni. Nende nokk näeb välja nagu  see lind võiks kassi ää süüa. Nüüd, väikesed metallkettad ühes peos ja maapähklid teises peos astusin nagu transis nende puuri ja Wouteri juhendamisel, aga minu jaoks siiski liiga ootamatult hakkasin tegelema korraga kõigi asjadega: oma ebakindlusega üüratu noka ees, metallketaste õige presenteerimise ja väikeste pähklite oma kidurate sõrmede abil üüratu noka ette ulatamisega. Ega ma väga osav küll ei olnud … pähklid pudenesid ja ma tundsin pidevalt vajadust suurele loomale liiga palju maiust väikeste edusammude eest anda. Paraku ebaadekvaatne kinnistamine  treeningus kasu ei too . Huhhh … pärast olukorda analüüsides oli detaile, mida muuta väga palju. Õnneks oli õhtupoole veel üks sessioon hüatsindiga ja siis olin ma täiesti vaba ja muretu – pähklid jõudsid linnule suhu ja ta suutis isegi mitu sekundit ketast suus hoida. Õige vastus on loomulikult, et teisel sessioonil oli mul parem plaan. Vaat, mis loeb -üllatus, üllatus .

Patricia minu tiimist loobus papagoiplaanist ja tegi natuke tööd kitsega. Farmis oli tegelikult tõesti valida ka paari imetajaliigi vahel – eeslid, kitsed ja rotid. Siiski valisid enamus inimesi linnud.

Patricia treenib kitse tagurdama ja kanada kurg assisteerib, sest muudmoodi ta ei või

Kroonkurega tegin tööd veel vihjemajanduse kallal ja täna oli minu päev mägiaaraga, kes pidi liikuma ühest 2 meetrise õrre otsast teise. Steve lasi meil hommikul kohustusliku ülesandena proovida negatiivset kinnistamist mägiaara ühest kohast teise saatmiseks. Ma olin alguses väga heitunud, et just sellel päeval kui mina olen mägiaarade eest vastutav, pean proovima negatiivset kinnistamist. See seisnes selles, et kui lind istus punktis A ja soovisime teda punkti B, siis võtsin seljatagant kirjutusploki välja ja astusin sellega tasakesi linnu poole, lind muidugi ei tahtnud seda ja liikus minu eest ära punkti B. Kohe kui ta oli kohal, võtsin negatiivse mõjuri keskkonnast ära. Uääää, küll see oli halb treenimisviis. Seda nentis loomulikult ka Steve, kes andis sellise ülesande meile selleks, et saaksime aimu, kuidas negatiivne kinnistamine toimib. Pärast kui tiimikaaslased olid mind lohutanud, et ma sellise ülesande kaela sain, õnnestus teisel sessioonil jälle linnuga usalduslikud suhted taastada ja sain positiivse kinnistamise abil ruttu üles ehitada käitumise – mine vihje peale punktist A punkti B. Loomulikult pärast positiivset kinnistamist ja tavapärast tööõhkkonda oli mägiaara väga koostööaldis ja ei tahtnud pärast sihtpunktist enam ära tulla.

Päeva sisse mahtus ka vabalt lendava pistriku target-treeningu esitlus. Röövlinnud on loomulikult veel omaette vinged, aga väga suurt delikaatsust nõudvad tegelased – nendega ma praegu lähemast tutvusest ei unistagi.