aastalõpu kokkuvõte

*Tunnen puudust agilityst.

* Pürenee lambakoeraga on selleks korraks siis ühel pool …  “Minu kutsikas” pidi sündima novembris. Nädal aega enne mu lemmikemase pudenemist sõid kõik tolle pere koerad jalutuskäigul sisse miskit sodi (veterinaarid jäid rotimürgi versiooni juurde). Õnneks toibusid kõik kutsid hästi ja kõik on elus ja terved.  5 päeva hiljem sündis elusalt üks isane kutsikas …  Loodan, et temast kasvab terve ja rõõmus sõber oma tulevasele perele Hollandis.

* Tunnen kohutavalt puudust agilityst. Oma töö-elu muudatuste tõttu jagasin septembris laiali oma agility rühmad. Tunnen ka neist koertest ja nende omanikest väga puudust.

* Minu isiklikud koerapudinad on rohkem jalutatud ja treenitud kui kunagi varem.  Kui varem nägi minu päev välja selline: tööle – töölt koju – koerad autosse – maneezhi agility trennidesse – koerad veel enne ööd autost välja põllule – koerad autosse tagasi – poodi – koju voodi, siis nüüd on päevakava ikka tunduvalt lahedam.

*Kuigi mul on 4 (neli) suurepärast koera, ei ole nende tõugude patareid väga kestvat sorti. Nad on küll õnnest lakke  kepslevad kui hommiku- ja õhtusööki trikkide eest terakaupa söödan ja me õpime koos väga palju, aga näiteks tõsisemat sportlikku üritust on nendega väga raske ette võtta. Ega mu sõbrad olegi selles süüdi, kuna nende tõugude aretajad ongi silmas pidanud keskmist kasvu rahulikke seltsikoeri, mitte maani karvaga bordercollie’sid :).

* Hakkasime õhtuti jooksmas käima (mina seetõttu, et teha natuke tööd oma “imaginaarse x-ajal ilma sündiva keskmist kasvu agility koera” jaoks). Esimesel nädalal oli selline reegel, et me mõlemad tohtisime jooksma kaasa võtta ühe “vabalt valitud” emase skye terjeri :). Andres võttis Smilla ja mina Triny – rohkem emaseid skye terjereid polnud kahjuks võtta. Alguses olid loomakesed üsna krapsakad, aga jooksutiiru lõpupoole lisandus tööd ka meie käelihastele, kuna tuli järgi vedada 12 kg-seid karvaseid sangpomme :).  Järgmistel nädalatel on jooksmine toimunud ilma koerteta.

* Tänu regulaarsele maastiku- ja tänavajooksule tundus viimane mitteametlik võistlus liivamaneezhis väga kerge joosta. Paraku pidin pingutama, et mitte väga kaugele ette joosta oma armsast agility seltsilisest Trinyst :). Kuigi olin ka tema jalutuskäike võistlushooajal pikendanud ja massaazhid programmi võtnud, lisandub trennides alati ka vaimne pinge ja seda mu läikiv sõber alati välja ei kannata.

* Tunnen puudust agilityst.

* Muidu on kõik imetore :).

* Tunnen puudust agilityst.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s