* Tartulinn on tapvalt kevadine. Päike tahab silmad peast põletada ja termomeeter näitas + 16 soojemates kohtades. Sõitsin Tera ja šotikas Anouk’iga põllule “päevitama”. Põllul oli juba kohti, kus lumi sulanud ja kulu väljas. Anouk hakkas tegelema oma põhitegevusega ehk siis istumisega. Tera hakkas meeletuid jooksuringe tegema. Aeg-ajalt tormas ta kivikujuna istuva šotika juurde ja üritas haukudes toda liikuma saada, aga ei miskit – mis teeb tuul müürile … Mina üritasin maiuse abil iga natukese aja tagant Tera enda juurde kutsuda nendelt möllutiirudelt. Paistab, et oleme saanud maiuse täitsa töötama. Ühel hetkel tabas kevad ka Anouk’i ja siis jooksis ta mitu meetrit edasi ja tagasi ja veel edasi. Tera oli väga vaimustatud.
* Autosõidul õnnestus isegi puurisistumisel vaikus saavutada. Toas üksi puuris vagusi olemist saame veel harjutada nii, et higimull otsa ees. Treeningsessioonidel läheb väga meelsasti puuri ja mingis faasis ei taha isegi enam väljagi tulla, aga nii kui ma toast lahkun, läheb kisaks.
* Hakkasin õpetama istumist. Teisel sessioonil õnnestus juba vihjet juurde lisama hakata :-O. Öelge ausalt – seltsimehed lambakoeraomanikud – tegelt te ju ei peagi oma koeri treenima, teete paar kordust ja siis lähete SK võistlusele erivõitja klassi. Ah, mh??? 😀 Raisk! Miks keegi enne seda ei öelnud, mina olen oma terjeritega nagu mingi Tammsaare romaani peategelane. Kraavikaevamise asemel muidugi muudkui kinnistan nii, et veremaitse suus ja siis kui enda meelest on käitumine stiimuli kontrolli all, siis ütleb mõni terjer, et ehh … “lama” … mis? … :).
