Tera kodustamine 6.

* Osalesime eile esimeses kutsikakooli tunnis.  Eesmärgiks teiste imbekate seltskonnas säilitada kontakti oma isikliku perenaisega. Oluliselt aitas kaasa see, et Tera oli mul eelnevalt sisse klikitud ja ta juba aimas, millise käitumisega minult kommi välja peksta õnnestub.

* Teral on natukene selline “retriiveri kutsika sündroom” (vägivaldselt retriiverite probleemiks nimetatud, sest tegelikult oli ka näiteks šotlane Anouk kutsikapõlves selline pealetükkiv sabaliputusmasin, kes võimalusel ühtegi inimest ahistamata ei jätnud.).  Seega peame tõenäoliselt palju tegelema sellega, et kutsikas ei üritaks kõiki maailma inimesi oma poriste käppadega emmata ja igasugused interaktsioonid võõrastega võiksid alata vaid sõbraliku vastastikuse kokkuleppe korras.

* Viimasest asjaolust lähtudes läksimegi täna ühe Maaülikooli õppehoone juurde hängima. Mingil hetkel hakkas majast välja voorima loengust tulnud tudengeid ja Tera oleks hea meelega põrganud nagu kuul vastu neid kõiki. Pea läks ikka väga segi ja tudengid said tasuta naerda.  Siis läksime natukene eemale, kuna ma ka alguses ei oodanud, et nii palju rahvast korraga uksest välja tuleb – oleks võinud ju kaugemalt alustadagi. Võtsime välja nutsu ja mängisime nagu vanemad mehed. Nüüd üritamegi käia avalikes kohtades koos mängimas ja rahvamasside suhtes viisakat tagasihoidlikkust harjutamas.

* Ja jalad on meil kiired ja pikad. Esimest korda elus ongi mul kutsikas, kellel on potentsiaali kaugele ära joosta kui piisavat kontakti ja koostöö harjumust pole tekitatud.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s