Teeme ise agressiivse koera :)

NB! Kirjutan kohe alguses ära, et käesolev tekst ei puuduta IPO kaitsetreeningu, Schutzhundi, jahikoerte, misiganes kariloomi karjatavate koerte jne. jne. töid ja tegemisi. Paljukest nende alade harrastajaid muidugi tänapäeval ongi … koeraomanike põhimassi moodustavad siiski koeri seltsi- ja harrastuskaaslasena pidavad inimesed.

Väga paljud lemmikloomaomanikud kasutavad instinktiivselt erinevaid negatiivseid mõjutusi, et “treenida” oma koeri, uskudes, et see innustab koeri kuuletuma käskudele, paremini käituma või hoopistükkis on võimalik niimoodi  käitumisprobleeme lahendada. Paraku, igasugused loomaga vastuseisu astuvad  kasvatusvõtted: positiivse karistuse kasutamine või nn. “dominantsuse” või “karjahierarhiate” teooriatele baseeruvad füüsilised mahasurumismeetodid – eriti oskamatute koeratreenijate poolt – on osutunud ebaefektiivseks ja sõltuvalt koeratüübist võivad omada ohtlikke kõrvalmõjusid (rünnakut otseselt omanikule; mujalesuunatud agressiivsus, milles saavad kannatada kõrvalised inimesed, koerad või muud koduloomad).

Mitmed koerte käitumist puudutavad uurimused on näidanud, et selliselt töödeldud loomadel esineb rohkem käitumisprobleeme (vt. nt.  Herron jt. 2009;  Hiby jt. 2004). Blackwelli ja kaasautorite (2007) uuring näitab, et koertel, keda treeniti vaid positiivset kinnistamist kasutades, tekkis oluliselt vähem käitumisprobleeme, samal ajal kui nendel isenditel, keda treeniti vahel karistusvõtteid kasutades – oli suurem tõenäosus hirmureaktsioonide tekkeks.

Nüüd, kindlasti on paljudel nagu varrukast võtta näiteid, kus nad on oma koeri sakutanud – raputanud – röögitanud – lükanud – tõmmanud, ja kutakene ei ole sellest agressiivseks muutunud. Öelge oma tänusõnad siis kunstlikule valikule ehk koduloomade aretusele, mis on võimaldanud tekitada meile koju sellise karvase looma, kellega võib teha kõike ilma, et inimesed pureda saaks.  Kas me aga peame kõike tegema lihtsalt seetõttu, et me saame seda teha? Meile õnneks ja õpetuseks on olemas veel palju koeratõuge, kellel on siiski säilinud normaalsele loomale omane alalhoiuinstinkt ja kes enesekaitseks adekvaatselt tegutsevad. Mõelge näiteks, mis saaks kui te läheksite “füüsilist noomitust” tegema urisevale kaukaasia lambakoerale, brasiilia filale või ka näiteks mitmetele reserveeritud käitumisega terjeritõugudele …

Koduloomadega adekvaatset suhtlemist hõlbustab see kui teatakse, mis on loomade mingite käitumisviiside tagamaad. Kui lõpetatakse müütide ja pseudoteaduslike teooriate uskumine, ning nendele pseudoteooriatele rajanevate meetodite kasutamine. Ikka veel on massides koeraomanikke, kes usuvad, et neil on võimalik saada oma koertele “karjajuhiks või alfakoeraks” või midagi taolist. Tõsised hundiuurijad tõenäoliselt võpatavad iga kord õudusest kui nad kuulevad kuidas mingid vanad karjahierarhia teooriad (sündinud vangistuses elavate huntide vaatlemisel) on kuidagi kummaliselt kodukoertele eskaleerunud. Kodukoerte sotsiaalset domineerimist on kahjuks aga väga vähe uuritud.  Väga raske on ju kasvõi määratleda kodukoera normaalset sotsiaalset keskkonda – kas see on minu kodu, sinu kodu või hoopis mingi suur koerakennel. Niipalju on muidugi täheldatud hulkuvaid koeri uurides, et nad on kas üksikult või kahekaupa prügimägedel saaki koguvad loomad. Tõenäoliselt ka ekstreemse nälja puhul karjadesse kogunevad jahtijad. Kindlasti ei teki sellist moodustist nagu harmooniliselt funktsioneeriv hundikari. Siiski on tonnides koeraomanikke, kes diagnoosivad lennult oma kuta dominantseks või võimu haarata soovivaks või meelega kahjutekitavaks vmi.  Ja koertega suhtlemise metoodika hakkabki siis baseeruma sellisel huvitaval diagnoosil. Millest sünnib siis palju kahju loomale, kuna probleemid kipuvad vale menetluse tõttu süvenema.

Kuidas siis saada loomad käituma :)? Need on omaette teemad ja õnneks on Eestis juba päris palju treenereid ja niisama koerainimesi, kes seda kunsti valdavad. Samuti hunnikutes kirjandust.

P.S. Kõik agility foorumi lugejad muidugi teavad, miks ma just nüüd sellise postituse teen ;).

Jutuga haakuvad viited (kui te ei viitsi lugeda neid teadusajakirjade eelretsenseeritud artikleid, siis soovitan sirvida vähemalt viimase lingi all leiduvat ülevaateteksti):

Blackwell, E.J., Twells, C., Seawright, A. & Casey, R.A. (2007) The relationship between training methods and the occurrence of behaviour problems in a population of domestic dogs. In: Proceedings of the 6th International Veterinary Behaviour Meeting. Fondazione Iniziative Zooprofilattiche e Zootecniche, Brescia, Italy, pp. 51–52.

Hiby, E.F., Rooney, N.J., Bradshaw, J.W.S. (2004) Dog training methods—their use, effectiveness and interaction with behaviour and welfare. Animal Welfare 13: 63–69

M.E. Herron, F.S. Shofer & I.R. Reisner (2009) Survey of the use and outcome of confrontational and non-confrontational training methods in client-owned dogs showing undesired behaviors. Applied Animal Behaviour Science 117(1): 47-54.

Horowitz A (2009) Disambiguating the “guilty look”: salient prompts to a familiar dog behaviour. Behavioural Processes 81(3): 447-452.

Van Kerkhove, W. (2004) A Fresh Look at the Wolf-Pack Theory of Companion-Animal Dog Social Behavior. Journal of Applied Animal Welfare Science 7(4): 279-285.

Welfare in Dog Training

Advertisements