Reisi algus / Smilla

Kuigi oleme juba teist päeva laagris ja treeningutel, suudan alles nüüd natuke rääkida. Asusime teele Sloveenia poole 8. juuli varahommikul. Kõik läks plaanipäraselt ja järgneval päeval olime juba Poolat lõpetamas. Aeg-ajalt liigutasime koeri ja iga 12 tunni järgi oli plaanis ööbima jääda ehk siis kogu sõidu peale kaks ööd. Olin seda reisi ja treeninglaagrit juba talvest saadik planeerinud ja oodanud ja päevi puhkuseni lugenud. Kõik veeres sujuvalt kuni hetkeni kui helistas meie Eestisse jäänud koerte Gershwini ja Smilla hoidja ja rääkis, et Smilla olevat äkki liikudes näilise põhjuseta kiljatanud ja seejärel jäi tema tagakeha liikumatuks. Ja asi ei paranenud. Meie koerte hoidja Heidi aktiveeris oma koerakasvatajast tütre Jaanika, kes rääkis kohe mõne tunni pärast välja loomaarst Ranno Viitmaa (tegemist oli laupäeva õhtuga). Hilisõhtuks oli arstil võimalus olnud uurida ainult osa selgroo nimmepiirkonnast, kuna ühe lüli vahele lihtsalt kontrastainet süstida võimalik ei olnud. Koer tuli veel öösel Jaanika abiga Tartusse Maaülikooli kliinikusse toimetada, et ajada voodist välja meie koertele juba tuttav loomaarst Piret Savvi, kes tegi Smillale tomograafiga uue uuringu, hommiku eel sõideti tagasi Tallinna ja päeval jälle Toometisse dr. Viitmaa juurde. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga Smilla pääses siiski esialgu operatsioonist ja peale saab hakata konservatiivsema raviga + füsioteraapia.

Need olid õudsed päevad ja tunnid iga uue telefonikõne ootel. Kaugelt me nii akuutsele probleemile füüsiliselt läheneda ei oleks saanud, otsused tuli langetada ise võõral maal ja infotulvast segasena. Ühel hetkel leidsin ma ennast shokist ja stressist lihtsalt auto kõrval öökimast nagu ei kunagi varem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis suurest hulgast asjalikest ja piiritult lahketest inimestest, kes kõik tegid tol hetkel võimaliku, et Smilla veel kunagi liikuma saab. Ja soovi selleks on Smillal küllaga.

Ma ei suuda tõenäoliselt mitte kunagi ära tänada:

a) meie koerte maailma parimat hoidjat Heidi Tamret, kelle juurde skye terjerid suure rõõmuga jäävad ja kes suudab nad hoida stressivabalt nagu kodus.

b) Jaanika Kuldmaad, kes tegutses uskumatult operatiivselt nii päeval kui öösel, ajades kodust välja dr. Viitmaa, sõites keset ööd Smillaga Tartusse ja poputades teda pärast arstilkäiku oma isiklikus kodus.

c) loomaarst Ranno Viitmaad, kes Smillaga tõenäoliselt veel mitu korda saab kliinikus tegeleda. Suur aitäh pikkade ja põhjalike selgituste eest telefoni teel ja kogu selle keerulise juhtumi uurimise eest ja loomulikult ravi eest! Ja seda kõike nädalavahetusel.

d) EMÜ loomaarsti Piret Savvit, kes aeti kodust välja ööl vastu pühapäeva, et aidata Smilla selgrooprobleemide diagnoosimisel.

e) meie sõpra Kerttut, kelle moraalne toetus mind alati tugevana hoiab ja kes on hetkel oma karja integreerinud meie veteran-shotlase Anouki, et too saaks suvistel näitustel ennast igalt poolt näidata

Tänu kõigi nende inimeste pingutustele ja asjaolule, et Smilla probleem saadi ruttu kontrolli alla ja koer stabiilseks, on meil võimalik olla siin Silvi Trkmani treeninglaagris lõpuni välja. Meil on tõesti vedanud!

Tänades,

Lea & Andres

Advertisements

5 thoughts on “Reisi algus / Smilla

  1. Kõige paremat Smillale – kiiret ja stabiilset paranemist ja täieliku tervenemist, neljal käpal jooksmist, head tuju jms. Lea, pea vastu, kõige hullemat ei juhtunud. Super, et nii palju toetajaid ja sõpru sellel raskel hetkel on!

  2. Suur tänu heade sõnade eest. Jõudsime tagasi ja üritame olla pädevad Smilla masseerimisel ja harjutuste tegemisel.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s