Nii ongi – jälle tuleb agility MM-le kaasa elama minna. Kohe ei saa muidu … ei tea, mis haigus see on. Särgid soetatud, tuttavatega kohtumised kokkulepitud ja töölt väike puhkus võetud. Saatuse irooniana oli Teral viimased paar nädalat jälle (teist korda elus – väga mugav :)) jooksuaeg ja just nüüd saaks taas trennidega peale hakata, aga vaja ikka teisi koeri võõrale maale vaatama minna. Tera on peaaegu närvivapustuse äärel – agilitysse ei ole juba kaks nädalat saanud, kogu aeg võetaks Triny trenni kaasa ja meie isane terjer oli ka tipp-päevadel tema vastu külm ja ükskõikne. Kogu see frustratsioon tuleb heleda häälega perenaisele kõrva paisata.
Advertisements
