Vahelduseks argipäeva treeningutest

Rutiintrennidest polegi jaksanud siin pidevalt kirjutada, aga paberkandjal treeningpäevikut täidan küll usinasti, ausõna. Nüüd leidsin siiski natuke aega, et kokku kleepida kaks videot, mis puudutavad meie jooksukontaktide õppimise ajaloo algust. Klipi algusesse panin augusti lõpus tehtud pongestused püüda filmipurki koera loomulikku jooksu. Paraku videole sellist täiskiirusel põdrajooksu püüda ei õnnestunud (no näiteks sellist, kus kogemata teepeal väga pahur isane skye terjer jalust maha joostakse). Samas, lavastus sarnaneb oluliselt selle olukorraga, mis alguses vaibast ja pärast plangust üle jooksmisel sai tekitatud. See tähendab, et alguses tuli lennutada pall planguga samas suunas ahvatlevalt kaugele ja siis lasta koer lahti, kes suurel kiirusel üle plangu tormas. Selles etapis polnud ka eriti tähtis, kas plank sai ületatud lennates või sai ka “õigele tsoonile” plangu lõpus pihta. Silvia Trkman loomulikult hoiatas, et ümber õpetatud (ma ise loodan, et Tera oma nooruses ja kogenematuses on siiski “ainult natuke ümbertreenitud” kuta) koertega läheb kauem enne kui nad tönkavad, et joosta tuleb ühtlaselt, mitte vahepeal konnahüppeid tehes. Seega kui hakkasime klikkima just neid ilusaid sooritusi (tagajalgade liikumist – need ei tohi olla koos, nagu hüppel), siis sai Tera  tubli operantse koerana aru, et midagi eriti sheffi oodatakse temalt seoses planguga ja hakkas pakkuma eriti punnitatud känguruhüppeid juba plangu keskele jõudes. Ikka selleks, et perenaist rõõmustada oma erakordsete sooritustega.  Selleks ajaks olime ennast õnneks juba moosinud Inga juurde Tuhalasse agility trennidesse ja saime nüüd edaspidi kogenud silma all hakata liikuma väheke õigema sammuseadmise poole. Õige pea vahetasime palli toidumaiuse vastu ja siis oli juba kerge koerale selget vahet teha, kas üle plangu jooks on:

a) ok! käib kah = 1 väike maius,

b) sooritus ei ole üldse ok! = maiust ei tule,

c) oi kui ilus jooks! = jackpot vähemalt 4 maiusetükiga.

Tööd sammuseadmisega on küll ja veel, aga video peale sain oktoobrilõpu seisuga juba täitsa kobedad jooksud. Vähemalt on, millest sammu edasi ehitada.

Pean ka ära märkima, kuiväga mulle selline treenimise nokitsemistöö meeldib ja ka koer on eriti entusiastlik, kuna tal on lihtsad ja selged reeglid, mida sooritusel jälgima peab. Ja loomulikult on selline minusuguse algaja nokitsemine tegelikult tiimitöö ehk siis ei saaks me Teraga hakkama ilma treeneri ja klikkija Ingata, ning ilma “söögitädi” Kristinata (söögitädi on see, kes reaalselt annab kommi eemal plangust, kuhu koer peab suurel kiirusel üle plangu sööstma, et preemiat saada; või siis jätab kommi andmata kui sooritus polnud seda väärt).

Ja siin üks video 1.novembri trennist – tänud, suured – Kristina kaamera ja monteerimisoskus :).

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s