Kiigu saaga

Üks paljudest tõsistest ettevõtmistest seoses Tera ja agilityga on kiigu treenimine. Pärast seda kui olin kunagi argliku Trinyga “koletakistuste” selgeksõpetamisega vaevelnud ja need lõpuks vähemalt trennides päris ladusaks saanud, mõtlesin, et sellist pongestust enam kunagi läbi elama ei pea. Liiatigi on Tera hoopis teistsugune loomake – julge, ettevõtlik ja pärast misiganes laadi ettetulevat ehmatust jälle väga ruttu taastuv. Paraku osutusid minu eeldused ja ootused täiesti naiivseteks :). Jah, Tera ei karda midagi, aga karjakoera geenidega on ta kaasa saanud äärmiselt hea reaktsioonivõime, mis puudutab liigutavate asjade eest ära hüppamist või nende peale reageerimist. Loomulikult on see karjakoera igapäevaelus kasulik omadus, et mitte karjamaal lehma käest jalahoopi saada või karjast eralduma kippuvale lambale kohe heledalt kädistades tagasitee kätte näidata. Paraku kui kiigu iga vähimagi liikumise peale meetri kõrgusele kiigust kõrvale hüpata, siis see väga agility moodi pole :). Seega igasugused maiusega kuta üle kiigu meelitamised ja muud taolised mitte süvenemist nõudvad meetodid võis täiesti ära unustada. (Tegelikult tagantjärel targutades tuleks sellised kiirmeetodid ära jätta ka  täitsa normaalsete ja julgete väiksemate koerte puhul.) Ehk siis kuna mul tol hetkel väga head ettekujutust järk-järgulisest kiigutreenimisest polnud, siis kõrvale see teema jäigi. Kuni suvel Sloveenias seletas Silvia natuke põhjalikumalt oma kiiguõpetamise metoodika lahti ja andis ka aimu, kui pikalt tegelikult tegeletakse erinevate etappide kinnistamisega. Seega juba juuli lõpus hakkasin Teral vaikselt sheipides laskma umbes 10 cm kõrgusel hõljuvat kiiguotsa alla vajutada ja lõpuks sellele kõikuvale otsale ise peale hüpata. Kuna Teral oli eelnevast meeles, et see kiik on üks kahtlane ja ettearvamatu tegelane, siis võttis selle takistusega sõbraks saamine ikka väga jupp aega. Lõpuks suhtus ta sellesse nii külma rahuga, et usaldas mind kui hakkasin teda paigale fikseeritud kiigulauast üles jooksma sheipima. Alguses oli Tera suhteliselt ebakindel, aga kuna sain talle selgeks tehtud, et praeguses faasis ükski takistus ei lange kusagile poole ilma, et tema ise seda kontrolliks, siis umbes kuu ajaga saime niikaugele, et koer hakkas fikseeritud kiigu ülemisele otsale lausa jooksma. See jooks ei olnud küll ülemäära innukas ja lennukas, aga nägin, et loomakesele ei tekitanud kiigule minek enam erilist muret, siiski jäi mulle esialgu häguseks, kuidas edasi areneda. Asi hakkas aga päris ilmet võtma kui treener Inga meie tegemised sügise alguses üle vaatas ja töös paar olulist parandust tegi. Ma olen kole tänulik, et saame temalt kohest tagasisidet ja lõpuks pole ju kiik üldse nii võimatu takistus. Seda näen ka Tera võitluskaaslase (mitte koertevõitluse ;)) JRT Enno pealt, kes tänu oma perenaisele on sammuke eespool kiigenduses ja seega visioon lähitulevikust on täitsa elusa näitena olemas.

Aga siinkohal väikese stiilinäite eest tänud jälle Kristina filmistuudiole 🙂 :

Ja saaga jätkub …

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s