Unter Kontrolle

Pean üles tunnistama, et enne Susan Friedmaniga kohtumist selle aasta aprillikuus, ei olnud ma väga sügavalt juurelnud selle üle, kui tähtis on ikkagi, et treenitav loom kontrolliks kogu treeningsituatsiooni. Ehk siis lühidalt väljendudes – õppimine on kõige efektiivsem kui treenitaval / õppuril on täielik kontroll oma käitumise tagajärgede üle. Triinut treenides ma loomulikult järgisin alateadlikult seda põhimõtet praktilises tegevuses, aga teooriat ei olnud ma sedavõrd läbi mõelnud. See tähendab, et misiganes põhjusel koer ei julge / ei saa /ei taha miskit ülesannet sooritada, siis ei pea ta nui neljaks seda tegema, vaid inimesel tuleb oma ajusid ja jalgu liigutada, et teha kogu olukord trennis selliseks, et koer suudaks konkreetsest ülesandest jagu saada, õnnestuda ja lõppkokkuvõttes endale preemia teenida. Loomale peab jääma mulje, et tema ise tänu oma tegemistele või tegemata jätmistele reguleerib seda, kas “komm” tuleb või ei tule.
See põhimõte on kogunisti nii oluline, et inimeste depressiooni välja kujunemises on üks olulisemaid komponente justnimelt iseenda käitumise tagajärgede üle kontrolli mitte omamine. Ehk kui tekib tunne, et teed ühtmoodi, teed teistmoodi, üritad paremini ja rohkem, aga sul ei õnnestu kunagi tunnustust pälvida ja tulemused nagu väga ei parane – tähendab, sa ei ole ise olukorra peremees. Kujutan ette, et sellised depressiivsed “õpitud abituse” situatsioonid on tihti inimestele näiteks oskamatute tööandjate poolt tekitatud juhul kui inimesel puudub näiteks taganemistee töölt lahkumise näol. Kindlasti on paljud näinud ka sarnast inimese ja koera koostööd – koer pingutab ja preemiat ei tule, siis sulgub endasse ja preemiat niikuinii ei tule  ja lõpuks on kõik savipuha, õppimiskõver väga ei tõuse.

Nagu ma eelmises kiigupostituses mainisin, siis Tera suur agility-mure oli kiiguotsa langemine – Tera jaoks täiesti kontrollimatu olukord. Ehk siis hirmus, aga samas turvalisele poomile sarnane takistus, mis ootamatult “lolliks läheb” ja ilma ette hoiatamata langema hakkab. Nagu ma enne kirjutasin, on Tera nüüd mõnda aega juba muretult ja sangviiniliselt röökides fikseeritud kiigule jooksnud, ning ühes trennis arvas meie treener Inga, et kui veel paar trenni hoog nii suur on, siis võime võtta ette uue kriteeriumi ehk siis “kiik langeb u. 15 cm pehmele tekile, mis on asetatud kõrge laua peale”. Loomulikult nägin ma oma vaimusilmas mitut “põnevat” stsenaariumi, mis kõik võib juhtuda kui koer tunneb, et kiik siiski nüüd natuke langeb (no näiteks 180 kraadi ümberpöörd ja tagasi jooks, või näiteks kaunis kahemeetrise kaarega hüpe kiigust küljesuunas maha, või siis kivistumine keset kiiku – fantaasiast meil puudust ei tule :)).
Üllatus-üllatus, aga tegelikult allub isegi Tera  loodusseadustele ja selline adekvaatselt tõstetud kriteerium lubas loomakesel päris enesekindlalt käituda ning sooritada harjutus nagu paljud enne teda samal meetodil õpetatud koerad :). Pärast esimest sooritust õrnalt langeva kiiguga oli koer küll veidike ebakindel ja  üritas oma keha turvaliselt madalal hoida, aga samas ei kannatanud kiigule tormamise hoog. Järgmiseks tunniks oli juba põlvede nõksutamine unustatud ja Tera liikus kiigu lõppu sirgete jalgadega ja võisime rõõmsalt eluga edasi minna. 15 cm kiigu langemist võib vanadele kiigust üle jooksjatele tunduda nagu kärbse köha, aga minu jaoks oli see nagu 10 meetrit kaugushüpet. Ainult 6 kuud tagasi tundus mulle igasugune kiikuvale kiigule püsimajäämine nagu maailma kõige võimatum missioon. Siin on üks videojupp ka (tänud Kristinale) esimesest ehmatusest, kus näete/kuulete muuhulgas minu väga halvasti ajastatud klikke, aga no ma olin ka üsna segi suurest õnnest.