Tartu AG võistlus 10.11.12

Ootasin Tartu sisevõistlust väga segaste tunnetega. Nagu kõik võivad aru saada, siis oleme Teraga vahepeal Põhja-Eestis elades ja treenides megabeibedeks kätte ära läinud ja treenimine oludes, kus koer koos palliga ka hea suutäie liiva kaasa saab, paneb natukene mõtlema, kuidas rutiine ümber kujundada.

1. Palliga ma enam liivamaneezhis ei premeeri – sellel eelpool mainitud põhjusel ja ka seetõttu, et liival ei põrka pall kohe üldse ja seega pole eriti ahvatlev.

2. Olen sisse töötanud trennides sikutusmänguasja, mis juba toimib päris hästi, aga võistluste preemiana veel piisavat väärtust ei oma.

3. Kontrollin usinasti koera käppasid. Nimelt oli Teral vahepeal väike kõrvapõletik, mis pani ta kihelema ja käppi lakkuma. Seega olid käpaalused hellaks lakutud ja kui eelmises trennis liiva sisse läksime (mis on töödeldud vist ka miskite sooladega?), siis poole trenni pealt hakkas Tera naljakalt käppi tõstma. Põhjuseks loomulikult kipitav liivane käpp.

Ühesõnaga, polnud kindel, kas oli ikka hea mõte loom A1 hüpperajale panna. Aga käpad tundusid jälle terved ja siis me ikka starti läksime. Soojenduse ja elevuse tekitasime õues, aga starti sees oodates kahjuks palle põrgatada ei saanud. Õnneks töötab “esimese tõkke refleks” päris hästi :). Kuigi raja algus oli päris keerutamine ja Tera üritas pärast esimest tõket ka otse ees ahvatlevat tunnelit võtta, sain ta õigel ajal ära kutsuda ja nikerdasime oma raja algust nagu paar kilpkonni, siis läks rada lõbusamaks ja nii me ta lõpuni jooksime. Raja alguses aja veetmise eest saime oma 0-tulemusega III koha ja kiiruseks 4,01 m/s.  Ja taaskord ei väljunud minu suust eriti palju häält, et ergutada koera.

Aga hakkama saime :).

A2 koos Triinuga oli lust ja lillepidu, kuna tegemist on Triny koduplatsiga ja kuigi minu ja Tera treener Inga seda ei tea, siis kaudselt  on Inga trennidest saadud oskused aidanud mul ehitada turvalist rutiini ka Triinu jaoks. Mis ma nüüd tahtsingi öelda – Triny on peoloom ja skye terjerite agility geenius. Ja seekord kaotasin ta ära kohas, kus oli vaja koer tunnelisse saata – jätsin looma hetkeks selja taha ja slaalomisse ta juba läkski :). Hiljem saime ka kohtunikult riielda oma kauni roosa juukseklambri pärast. Edaspidi kanname tagasihoidlikke musta värvi tukakinnitusi. Ausõna.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s