Vahemere ääres koeratreeningule mõeldes

akropolise juurest
Vaade Akropolise jalamilt linna poole

Päevad on väga töised, kuna projekti töökoosolekud on hästi korraldatud. Töötame, et kokku panna online kursust algajatele teenistuskoerte juhtidele. Sekka on huvitav kuulata vaidluseid narko-, pommi-, laiba-, jõukasutuse-, jne. kasutuskoerte teemadel, millest ma ise midagi ei jaga. Olen tohutult rõõmus arengute üle, mis teenistuskoerte maailmas toimuvad. Siin on inimesed, kes näiteks üle 20 aasta politseikoertega töötanud ja naeravad selle treeningu üle, mida nad 80-ndatel / 90-ndatel jne. tegid. Need on tõesti oma ala tippspetsialistid (Austriast, Rootsist, Norrast), kes õpetavad teisi sama ala spetsialiste silmas pidades eelkõige loomade heaolu, positiivseid treeningmeetodeid (keelatud on igasugu elektrilised kaelarihmavidinad, emotsionaalselt looma peale röökimine, füüsiline karistamine) ja vormimise stiilis treeningu ülesehitust.

Olen vastuseid saanud ka oma paljudele koera ninatööd puudutavatele küsimustele. Nimelt on mul juba tükk aega olnud kinnisidee, et viin ennast selle alaga rohkem kurssi. Loomulikult huvitab mind enim selline rakendus nagu “scat dogs” ehk siis liigikaitse teenistuses olevate koerte kasutamine, kes otsivad ohustatud loomade väljaheiteid, et kindlaks teha, kas piirkonnas on otsitavat liiki ja kui on, siis kui suur on antud liigi levikuala. Kuna teine mitte-politsei-koerajuht peale minu on siin inimene Viini loomaaiast, kes kõrvalliinina oma bordercolliedega just seda ala ja päästet harrastab, siis sain ka palju lugemist “scat dog”‘de teemal.

Peale selle, et töö on fun, saab ikka muid lõbustusi ka nautida. Näiteks Vahemerd, hotelli basseini ja eile käisin Austria onudega ka Ateena kesklinnas Akropolist vaatamas. Kuna varemetele sai ligi pääseda kuni kella kaheksani, siis päris kõrgele ronida ei õnnestunudki. Ilus oli ikkagi linna kõrgemalt vaadata. Lisaks olime päeval imestanud, et kas kohalikel üldse lemmikloomi polegi – linn oli täitsa koeravaba. Siis saime aru, et kõik hulkuvad ja mittehulkuvad koerad kogunesid õhtul kuumuse vähenedes kesklinnas. Hulkuvad, pulstis karvaga või siis siledad on muidugi kõige võluvamad – vedelevad kus juhtub või aelevad pruuniks kõrbenud haljasaladel. Lisaks käis ringi kondiseid isakasse, kes aeg-ajalt kaklesid ja muidu sharmantselt esinesid. Nagu Vahemere ääres ikka, rõõmustab jalutaja kõrva õhtuti ka tsikaadide jõuline sirin – tundub nagu need putukad oleksid tuvisuurused, et sellist heli tekitada, tegelikult muidugi ei õnnestu neid kunagi altvaates puu otsas tuvastadagi.

Advertisements

One thought on “Vahemere ääres koeratreeningule mõeldes

  1. Meenub seik aastast 1995, mil Ateenas kolades üritasime kasse meelitada koduse “kiiis-kiiss-kiiisssiga”. Ei mõjunud. Siis tõi sõbranna kuuldavale seosetu põrina “para-para-para” – või midagi sarnast ja kassid jooksid :D.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s