Geniaalsed koerad

geniusofdogs  Selle aasta alguses sain kirjastusest Tänapäev intrigeeriva pakkumise tõlkida ära tuntud antropoloogi ja koerte tunnetusteaduse uurija Brian Hare’i ning tema abikaasa Vanessa Woods’i tol hetkel äsja ilmunud raamatu “Genius of Dogs“. Muidugi olin kuulnud juba varem Duke’i ülikooli koerte kognitsiooniuuringutest ja projektist nimega Dognition ja olin väga rõõmus, et selline tuntud teadlaste töid kajastav raamat saab teoks ka eestikeelsena. Aga põtkisin esialgu natuke siiski vastu, sest a) ma ei ole elusees midagi tõlkinud, b) ma ei pea ennast eriti hea keeletajuga inimeseks, ja lisaks c) kognitiivpsühholoogia on valdkond, mida ma ei tunne ja mille suhtes pole varem ka üleliia palju huvi tekkinud. Toimetaja aga soovis, et raamatut ei tõlgiks mitte professionaalne tõlkija, vaid “diagnoosiga koerapede” (loomulikult väljendas toimetaja seda viisakamalt :)) ja muidugi pidi pärast tekst niikuinii nii keeleliselt kui ka muidu üle toimetatama. Lisaks sellele saan ma alati abi küsida oma kahejalgselt pereliikmelt, kelle keelevaist on kordades parem kui minul. Mis siis ikka, juhtus nagu alati – ikka edasi, pea ees ja tundmatusse kohta.

Armusin kohe raamatu esimesse osasse ehk siis esimesse viide peatükki. Pean selle raamatu üheks vingeimaks tahuks asjaolu, et autorid räägivad lahti oma ajas tundmatu vene teadlase Dmitiri Beljajevi geneetikauuringute loo ja tutvustavad lugejatele koerte isekodustumise ideed. Samuti on see hää koht lugemaks põhjalikult teema kohta, miks koerte ja huntide sotsiaalse käitumise vahele ei saa võrdusmärki tõmmata. Kindlasti ei jäta kedagi külmaks ka autorite kõrvalepõiked meie lähisugulaste – shimpanside ja bonobode juurde.

Siiski – siiski, asi läks karmiks 10nda peatüki juures, mis käsitleb koerte õpetamist. Nimelt on see peatükk täis kriitikat erinevate treenimisstiilide suhtes, mis ei ole üldse halb, sest palju traditsiooniliselt aktsepteeritavast ongi üsna kahtlane. Paraku puudusid tekstist aga positiivsed näited, sest tegelikult on häid treenereid maailmas päris palju ning mingil hetkel häiris mind tunne, et autor selle koha peal murrab meeleheitlikult sisse lahtisest uksest. Eriti tegi murelikuks klikkertreenerite esitamine isikutena, kes nagu ei tunnustaks looma isiksust üleüldse. Lisaks häirisid need vanad kuulujutud Skinnerist, millest vähemalt pool on kindlasti juurde pandud. Samuti panid kirjeldused, kuidas autor ise oma koera treenib – ja varjupaigast võetud Milo näitel ka ebaõnnestub – natuske muigama. Panin mõttes validooli keele alla ja pusisin edasi. Miskil hetkel hakkasin juba otsima autorite e-maili aadressi, et natukene asjade üle nõu pidada, kui neil peaks mahti olema. Paraku leidsin internetis surfates, et seesama 10nes, minu “lemmikpeatükk” oli pärast raamatu algse, ingliskeelse versiooni ilmumist vererõhu 600 peale ajanud väga paljudel lugejatel. Isegi nii paljudel, et autorid otsustasid oma blogis väikese õienduse ja enim esinenud küsimuste – vastuste postituse teha. Küllap oleks eraldi kirjadele vastamine liiga hullumeelseks läinud:  http://blog.dognition.com/blog/the-genius-of-dogs-and-behaviorism/#more-302

Ehk siis kui kellelgi sama juhtub ja piparmünditeest enam abi ei ole, siis lugege kindlasti juttu, mis on eelpool pandud lingi all :).

Pärast seda tuleb peatükk 11 – Koerte armastuse nimel – mis leevendab kõik 10nda peatüki jooksul tekkinud pinged :D.

Ja lõppude lõpuks, kindlasti on meil kõigil ka midagi kõrva taha panna asjadest, millega me küll hetkel ei nõustu, aga mis sellest hoolimata üsna intrigeerivad tunduvad. Minu aasta 2013 on kindlasti päris tugevalt geniaalsete koerte nägu.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s