Pavlov tembutab jälle :)

Kindlasti olete kuulnud koerte treenimisega seoses ütlust: “Pavlov istub alati sul õlal”? Ma lisaksin veel juurde, et “… ning vaatab ja naerab”. Kes ei ole kuulnud, siis selgitan natukene, miks on alati vaja meeles pidada, et loomadel on emotsioonid ja et klassikalise tingimise toimimist ei tohi treenimise hoos ära unustada. Selgitan Bob Bailey sõnadega muidugi, ega ma ise nii nutikas pole ;).

Niisiis:

Ükskõik kui edasijõudnud keegi oma treeningus ka ei ole ja ükskõik kui head tulemused kontrollitud tavatingimustes ka pole, siis peaks meeles pidama, et loom on tundlik (aistmisvõimeline) olend. Selline olend, kelle bioloogia (käitumine kaasaarvatud) on pika aja vältel evolutsioneerunud ja seega välja kujundanud tema emotsioonid ning võimalikud  reaktsioonid erinevate olukordade tarbeks. Need emotsionaalsed reaktsioonid võivad misiganes keskkonnatingimustes välja lüüa, isegi kui varem seda juhtunud pole. Samuti võivad emotsioonid “üle sõita” eelnevalt operantselt õpitud oskustest.

Pilt pärit siit: http://mrvinegarscatastrophe.com/the-vinegar-jonesy-chronicles/
Pavlovi tögamise pilt pärit siit: http://mrvinegarscatastrophe.com/the-vinegar-jonesy-chronicles/

See kõik tuli mulle meelde seoses oma uue “elu-ülesandega” – veenda oma koera, et võistlusmelu ei ole kole, ei ole kole, ei ole kole.

Teral EI OLE kunagi olnud probleeme enda hästi tundmisega suures inimseltskonnas. Samuti läheneb ta sõbralikult koertele ja on huvitatud võõrastest keskkondadest. Paraku on ta müratundlik ja paugukartlik koer (nagu ka tema mõlemad vanemad on testitud), ehkki oleme argiolukorra mürataluvuse täiesti elatavaks treeninud. Eelmise aasta lõpus TAKO vanas hallis võisteldes juhtus paar korda nii, et kui võistlus käis, siis teisel pool seina toimus hirmus aktiivne keevitamine-puurimine-kolkimine. Aga mina – rumal inimene – ei pannud seda alguses võistluskäras tähelegi ja kui koer ühel võistlusel imelik oli, siis arvasin tuima terjeriinimesena, et küllap oli see lihtsalt juhus. Järgmine kord toimus sama hurmav mürarikas keevitamine ja kui koer halli sisenemisel pidurit pani, siis muidugi sain isegi mina aru, et koeral on tõsine mure. Tühja sest pikast jutust – tulemus on selline, et ühe eelmise aasta võistluse pidime poole pealt katkestama ja nüüd Viljandis, täiesti võõras kohas (lootusega, et tundmatu koht, talli lõhn ja kodune liivapinnas on piisav, et koeral halb kogemus meelest läheks) läks esimesel rajal koer täitsa oma mulli ja mina üsna murelikuks. Teiseks rajaks tegin palju pongestusi, et looma rõõmsamaks saada ja sain ta isegi haukuma, rada tuli täiesti omaloominguline, aga see-eest lustlik.

Saan täiesti aru, et asjaga tuleb tõsiselt tegeleda ja võistlused jälle rõõmsaks ürituseks muuta, mida nad muidu ju ongi.

Pärast võistlust sain õnneks koertele ka midagi meeldivat korraldada – kohtusime oma vana sõbra Kristina ja uue sõbra Mioga ning siirdusime Holstre-Polli terviseradadele matkama.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s