Thank God I’m A Country Boy

behaviour-change-BIG_1

Viimasel ajal on kuidagi nii, et kui keegi helistab või niisama küsib, et mis teen, siis vastusevariandid on miskit järgmistest:

a) enamasti kuurikatust teeme;

b) valame betoonposte moodsa ökokempsu jaoks;

c) viskan välja tulevase magamistoa mädanenud laudpõrandat;

d) külvan muru;

e) tühjendame kaevupõhja mitte nii eriti moodsast ökomudast;

f) saen 4,8 meetrist prussi;

g) … h) … jne.

Ehk siis teiste sõnadega – lõpuks tegime ära ja soetasime koerapidamiseks sobivama kinnisvara kui seda on kesklinna 2-toaline korter. Nüüd siis möllame krundil, kus meid tööga varustab 1890 aastast pärit palkmaja, mille alumised palgid tahavad vahetust ja vesi+elekter sisenemist. Ja paraku rakendub ka siin tõsiasi, et kellel rahakott ei jaga, sellel on käed betoonisegamisest ja prusside tõstmisest välja veninud. Samas on uskumatu, mida suudab isegi väeti linnainimene oma väikeste valgete kätega ära teha kui ainult soovi ja tahtmist.

Ning loomulikult on asi seda väärt, kui hommikul enne tööleminekut sookured üle tee põllul pröökavad. Ja kui õhtul saab viljapõldude vahel koeri jalutades vaadata kui rängalt paksuks võivad ikkagi metstuvid ennast mahalangenud rukkist süüa. Ja meie vana shoti terjer saab elada oma valitud tempos: ehk siis hakkab hommikul majast välja minema, lõunaks jõuab majanurgani ja õhtuks on juba tagasi ja istub verandal ning päeva peale on maha käidud oma tugev 20 meetrit. Naaberkrundil on posti otsas pesakond toonekurgi, kelle nokaplagistamine Trinys rassiviha tekitab. Vanem seltsimees toonekurg tuleb igal pärastlõunal meie krundilt ka läbi, et chekkida, kas kuivava tiigi ääres on miskit liha võtta. Kui siis Smilla üritab selgitada talle oma ainuõigust nimetatud koduterritooriumile, siis pöörab toonekurg pea viltu ja vaatab teda sellise näoga, et miks nüüd lõunasöök siis niimoodi näkku hüppab.

Ja kõigi nende tegevuste taustal on minul Teraga vahele jäänud üks agility võistlushooaeg. Sisustasime selle hoopis Tera steriliseerimisega, kuna see üritus oli niikuinii plaanis ja nüüd oli aega teda operatsioonist rahulikult taastada. Teist päeva ongi koeral krae kaelast ära ja kalpsab jälle koera moodi ringi.

Advertisements

5 thoughts on “Thank God I’m A Country Boy

  1. Oh kui tublid! Oleks mul ka kunagi seda pealehakkamist niiviisi palkidest jne alustada… shotlase tempo teeb kadedaks, meie mutile see meeldiks 🙂

  2. Tänud! Aga kui nutsu oleks, siis jätaks need palgivahetusrõõmud enda jaoks siiski ära :P. Šotikatele tuleks teha jah teemalaager “aeg peatub”. Küll Annu ei kannata seda tavalist elu, et hopp-hopp – rihm kaela – õue, parki – võtke reibas samm – asjad tehtud – väike füüsiline koormus – kiirel sammul edasi – läheme koju tagasi. Tema tahab seisatada keset sõiduteed, siis istuda esimesel murulapil, mis võiks ilmuda juba koduuksest 10 m kaugusel ja siis veel istuda …

    1. Jah, istuda ja õhku nuusutada, sama siin. Roosipõõsa manu, mõnulesed, kasvõi kell 4 öösel. Peaasi, et lastaks olla ja aeg kulgeks omasoodu 😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s