Lubage loomal mõelda

MentalHealthHumor.com
MentalHealthHumor.com

Kuigi olen juba aastaid atesteeritud agility koolitaja, siis 2010 aastal Tallinna kolides jäi regulaarne agility trennide läbiviimine ära. Lisaks suurtele elukorralduse muutustele tundusin endale oma vastselt võetud Terakutsikaga eriti abitu ja rumalana, seega võtsin aega, et ise areneda ja teisi ei õpetanud. Tartusse tagasi tulles olen küll pisteliselt konsultatsioone andnud agility teemadel, aga trennigruppide moodustamisest olen hoidunud. Tean, et see haarab kaasa ja võtab pool elu endaga :).

Sellel suvel aga on tekkinud mulle märkamatult individuaaltrennilisi. Need on peamiselt isased nö. “karm-tõugudest” koerad, kes ühtedel või teistel põhjustel pole olemasolevatesse agility gruppidesse haakunud. Karm-tõud muidugi jutumärkides, sest mina küll ei usu, et kui keegi sünnib bullterjeri või tai ridgebackina, siis peaks nad kohe varustama suukorvi ja jalaraudadega. Küll aga tuleb loomulikult teha järjekindlat tööd, et isane bullkoer hakkaks koostööd oma omanikuga pidama väärtuslikumaks kui magnetiseeritult teiste koerte poole tõmbumist. Ja muidugi tuleb sellistel mittetraditsioonilistel sport-tõugudel tihti ka “huvitavamaid ideid” agility takistustele lähenemise suhtes, kui nii mõnelgi teisel loomal. Samas õpetavad nad oma omanikke leidlikemaks õppetükkide lahendamisel.

Kindlasti tuleks just sellistel, esmapilgul koostööst mitte eriti huvitatud koertel lasta ise probleemidele lahendusi leida. ISE välja nuputatud tegevus, mis omaniku poolt ohtralt premeeritud saab, kasvatab selliste koerte huvi töö vastu. Lisaks lisavad edukad kordused enesekindlust ja soovi miskit konkreetset tegevust ikka ja jälle korrata. Muidugi on eelduseks see, et omanik ei küsiks alguses loomalt liiga palju.

Tihti tundubki võimatu üldse midagi küsida isaselt loomalt, kes keel rõõmsalt ripakil üksisilmi võõrast emast koera vahib ja rihma teises otsas võimlevale omanikule isegi murdosa sekundist tähelepanu ei pühenda.

AGA:

a) viige selline koer ülestimuleerivast keskkonnast ära;

b) küsige tähelepanu ainult siis, kui on näha, et koer on selleks valmis (koera nimi, rihmatõmbed, käsklused “ei”, “siia”, “vaata” jne. ei tohiks saada juhuslikuks taustamüraks);

c) ja mis kõige tähtsam – olge valmis premeerima ka seda mikro-osakest teie jaoks soovitud lõpp-käitumisest. Sest paraku on meie õigeaegne reageerimine koera käitumisele ainus viis, kuidas saame neile edastada oma soove – millist tegevust me neilt ootame.

d) kindlasti teadvustage, et see on teie vastutus olla võõrast emasest koerast huvitavam. Rihmast rapsimine ja koerale mitte selgeks õpetatud “ei” karjumine ei tee teid koerale armsamaks. Koer ei ole süüdi, kui rihma teises otsas “tagurpidi saltosid” viskava omaniku äraleierdatud “ei tohi” ja igapäevased krõbinad ei kaalu üles liigikaaslase kohalolekut.

 

Mis ma nüüd tahtsingi öelda, et nö. keerulisemad koerad on enamasti hoopis eriti tundlikud ja võluvad loomad. Ja kindlasti on nende omanikel palju huumorimeelt ning kannatlikkust, muidu ei saakski ju eriliste isiksustega koos eksisteerida :D.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s