Coque rokkis

Teemaks 2014 agility MM Luksemburgis

Kirjutan täna kõik südame pealt ära, muidu jääbki veel kirjutamata. Ettevalmistus reisiks algas ammu, soetatud said lennupiletid ja võistluse pealtvaataja piletid. Siis kuu aega enne üritust hakkasid kõik asjaolud nädalasele reisile vastu rääkima – lagunenud maja karjus, et see nädal võiks parem kodus nokitseda, ülikoolis tööl on niikuinii septembri algus nagu hullari puhvet, lisaks tuli Teral jälle tugev kõrvapõletik, mille autoriks seekord mitte vana hea pärmseene vohamine vaid ikka potentsiaalselt antibiotsile resistentne Pseudomonas aeruginosa ja kahejalgne pereliige lömastas raudse tööriistaga oma pöidla. Rõõmu kui palju.

Võtsin vastu otsuse Luksemburgi mitte sõita. Minu jaoks tundus asi ratsionaalne, lihtne ja loogiline. Aga kui teatasin oma otsusest reisikaaslastele, siis teatas agility fännide “kollast liidrisärki” kandev Ester, et mu jutt on iga külje pealt vaadatuna loll ja suurvõistlusele reisimisest võiks mind vabandada vaid surm või sünnitamine. Kaalusin hetkeks neid viimatimainitud tegevusi, aga ilmselgelt tundus, et kummagi sündmuse spontaanne elluviimine võiks kuidagi ebasiiralt või ülepingutatult mõjuda. Seega tuli mul leppida variant A-ga ehk paketiga, mis sisaldas 4 päeva spordihallis plaksutamist ja kisamisele kaasaaitamist, ohtrat valge veini tarbimist, hommikul kella 6:00-ks ennast hommikusöögile sättimist ja maailmakuulsate koerte ja koerajuhtide kohtamist spordihalli muruplatsidel. Mon Dieu!

Mis siis ikka, vaim valmis, tööasjad ootele, perekond võttis üle Tera kõrvaravimisooperi ja sõit läks lahti. Luksemburgi lennujaamas ootas meie seltskonda juba Kristina, kes lähenes asjale hoopis Euroopa kauneimate mäestike poolt. Esimesed päevad kulusid muidugi kohanemisele ja Moseli jõe oru vaadetele. Mainimata ei saa jätta ka muidugi ohtrat Riesling’i varu, mida sai kaasa ostetud Bernkastel-Kue veinimuuseumi keldritest.

Aga veini juurest nüüd siiski agilityplatsile. Eestist läks teele sel aastal eriti potentsiaalikas võistkond, kes Eesti fännide meeli vägagi äreval hoidis. Minule isiklikult pakkusid põnevust ka kõik lubatud 8 mudi, kellest reaalselt platsil oli siiski 6. Ja, et mitte liiga sõnaohtraks minna, siis panengi nüüd märksõnadena siia oma elavad hetked sellelt aasta suursündmuselt.

1. Kõige olulisem oli muidugi Eesti tiim, mis sel aastal väga edukalt esines. Samuti sai Eesti lipp esimest korda poodiumil käia kui AG raja II koht läks meie maxide meeskonnale. Oli hingematvalt uhke neid sääl vaadata.

2. Üksikvõistlejad olid muidugi kõik ühekaupa vinged, igas suurusklassis. Aga see, kui edukalt Marje & Süsi võistlustulest väljusid – kahe nulli ja 9. koondkohaga, see on imetlusväärne. Marje & Süsiga seoses sai kaasaelavale seltskonnale osaks ka üks ootamatu sõbralik zhest. Nimelt kui makside lõpurajal oli võistelda jäänud veel miskil kümnel võistlejal, invadeerus äkki meie fännisektorisse tihedalt istumisridade vahele Šveitsi kuulus karjakellade kolistusgrupp juustukujulised mütsid peas. Meie imestunud pilkude peale andsid nad märku, et nad tulid aitamaks kaasa elada Marje & Süsi sooritusele. Ja loomulikult on metall-kopsikute virtuoosne kolin koos eestikeelsete fänniröögatustega hoopis asjalikum kui niisama vehklemine. See šveitslaste toetus liigutas meid kõiki väga.

3. Midide maailmameister Martina Klimešova-Magnoli ja mudi Kiki. Vaadake ise YouTube’st videot, sõnu polegi vaja …

4. Horvaatia meeskond, mis koosnes kolmest midiklassi horvaatia lambakoerast ja kahest maxiklassi horvaat-koerast. Kas saab veel midagi stiilsemat olla kui kvalifitseeruda suurvõistlusele massiliselt oma rahvusliku koeratõuga?

5. Loomulikult kõik midiklassi mudid alates sakslaste Karini & Eddiega, ungarlaste Rokka ja Pletyka, šveitslaste Nomade’i ja lõpetades tšehhide võiduka Kikiga.

6. Pürenee lambakoertest ma pikemalt ei räägigi, neid jagus sel aastal isegi maxiklassi.

7. Lisa Frick’il õnnestus neljandat korda BC Hossiga maailm vallutada.

8. Sloveenia Roland Kolenko koos miniparson Ammyga jäi kõigile hinge koos oma finaaliraja 5 veapunktiga. Jällegi, kui te ei tea – siis tasub youtube’i kammida. Sloveenia parsonid rokivad!

Oh jah, nüüd rokib reaalsus, uni, tööhunnik, bakterid koera kõrvas ja kuuri voodri liistud.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s