Sotsialiseerimisest, natukene …

Mudid Pyry ja Tera tutvust sobitamas ühes Espoo tagaaias, sügis 2013.
Mudid Pyry ja Tera tutvust sobitamas ühes Espoo tagaaias, sügisel 2013. Poiss-koer on väga elevil, Tera on ettevaatlik ja ei oska seisukohta võtta, mida teha.

Sisenesin oma mudikoeraga treeninghalli, kus parasjagu oli lõppenud trenn ühel kenal inimesel koos umbes neljakuuse kutsikaga. Kontrollisin loomulikult enne uksevahelt, kas on sobiv siseneda – kas kutsikas on parasjagu rihma otsas ning ega me mõnd pooleliolevat trennilõpuharjutust ei sega. Veendunud, et kõik on kontrolli all, sisenesin oma rihmastatud koeraga seina äärde valmis pandud koerapuuri juurde. Kutsikas oli ilmselgelt häiritud minuga koos ruumi sisenenud kümnekilosest emasest kikkkõrvast. Kutsikas urises ja üritas meie poole söösta. Panin oma koera ära puuri kohe algavat trenni ootama ja mitte segama kutsikaomaniku trennilõpu mõtteid ja asjade pakkimist. Pole ju vaja noorele koerahakatisele ja tema tublile peremehele olukorda veel raskemaks teha kui see juba niigi on.

Enne lahkumist arvas kutsika peremees, et oleks hea veel kutsikat “sotsialiseerida”, kuna ilmselgelt tegi talle muret kutsika varasem reaktsioon minu koera suunas. Ta tõi oma kutsika minu koera puhkamispuuri võre ette ja kui kutsikas ehmatusest, et ta juba eelnevalt ärritust-tekitanud “vaenlasest” ainult 10 cm kaugusel on, urisema ja põtkima hakkas, siis peremehe poolt sai kutsikas kärkival toonil korrale kutsutud ja rihmast rapsti eemale tõmmatud.
Kuna tegelesin parasjagu vahetusjalatsite jalga  tirimisega ja ei olnud juhtunuks valmis, siis jäin totaalselt hiljaks igasuguse adekvaatse reageeringuga. Tundsin ohtralt halbu emotsioone – mul oli kahju kutsikast, kes oli pandud ebaõiglaselt koledasse olukorda ja sakkida saanud; kahju oma koerast, kelle turvalise puhkamispuuri ees urin ja kärkimine toimus; kahju kutsikaomanikust, kes tõenäoliselt tahtis vaid parimat oma äranägemise ja teadmiste kohaselt ning kahju ka endast, et ma juhmi näoga keel kurgus kinni kõige selle keskel olin.

Sellise “sotsialiseerimise” vahejuhtumi tunnistajaks olemine ei ole mul olnud mitte esimene ja väga suure tõenäosusega ei jää ka viimaseks. Üks kõige hirmutavam olukord oli kunagi mitteametliku võistlusplatsi lähedal, kus üks võistleja oli pannud platsi juurde püsti võreaediku, kus sai turvaliselt aega veeta tema kaasavõetud kutsikas, kui ta ise parasjagu vanema koeraga võistlussooritust tegi. Võistlusele oli tulnud teiste hulgas ka inimene sportliku bulltüüpi terjerkoeraga, kes kõigist liigikaaslastest just eriti hästi ei arva, samas unustab ta sporti tehes kõik muu ja võistlussooritus ei ole tema jaoks mingi mure. Nähes turvaliselt aedikus olevat kutsikat, läks võistleja number kaks oma bulltüüpi koeraga aediku juurde, et tema täiskasvanud terjerlane saaks kutsikaga “sotsialiseeruda”. Täiskasvanud bulltüüpi terjerkoer tundis sunnitud olukorrast ainult halbu mõtteid tekkimas ja tegi võre taga kutsikale räuhh, mille peale omanikult vastu koonu sai. Kui koer oli hetke vait olnud, kas ehmatusest või siis niisama juhuslikult, siis sai kiita – tubli koer ja kui jälle urahtas, siis vastu koonu jne. Ma olin väga lähedal püksipissimisele. Ma isegi ei taha mõelda, mis protsessid toimusid aedikus aega veetva noorkoera närvisüsteeemis … Sain siiski ennast kogutud ja astusin lähemale ja püüdsin rahulikult seletada, et selline tegevus pole hea mõte. Loomulikult polnud mul liiga pikaks loenguks aega, sest üllatus-üllatus, ka mina olin tulnud üritusele võistlema, mitte kellelegi klassikalise tingimise põhimõtteid selgitama. “Sotsialiseeruva” koera omanik kuulas mind viisakalt umbusklik ilme näol ja lõpetas vähemalt selleks korraks kodurahu huvides “sotsialiseerimistegevuse”.

Sotsialiseerimine ongi väga palju vääritimõistetud ja paljude jaoks segane kontseptsioon. Paljude jaoks tähendab see, et kutsikalt/koeralt eeldatakse, et ta peab suhtlema kõige elavaga, kes ustest ja akendest talle läheneb. Tihti on meetodiks kutsuda kokku hulk koeri, eri suuruses, erineva stressitaluvuse ja kogemustega ning lasta nad siis prauhti kokku. Või siis kui kutsikas ilmselgelt kardab ja põtkib, kui talle läheneb võõras inimene käsi “hellalt” ette sirutatud, et koerahakatisele pealaele pats-pats teha, siis “raviks” on paluda kõigil vastutulevatel inimestel koera samamoodi patsutada. Ikka selleks, et loom “harjuks”.

Sotsialiseerimine tähendab siiski kutsikale õrnas eas meeldivate kogemuste pakkumist seoses nende elusolendite ja nähtustega, millega tal elus kokku puutuda tuleb. Koer EI PEA kõigi inimeste, koerte, kasside, autode, traktoritega jne. vahetus kontaktis olema, vaid pigem saama positiivset tagasisidet oma omanikult kui nood häirijad on kusagil keskkonnas. Samuti peab kutsikas saama infot, mis parasjagu toimuma hakkab, et tal oleks võimalik oma kehakeelega väljendada, kas ta on nimetatud asjadeks valmis või vajab aega ja ruumi, et uute nähtustega harjuda. Kui äsja pargis kohtunud kutsikas ja võõras koer näitavad MÕLEMAD üksteise suhtes üles paari meetri kauguselt rahulikku uudishimulikku mängulisust, miks mitte – küsige teise osapoole käest luba ja laske loomad hullama. Aga kui vähemalt üks osapooltest näitab üles vähimatki rahulolematust, siis ei ole vaja hakata testima, kas rahulolematusest saab ärritunud hammaste laksutamine või mitte. Suhelge teise koeraga selliselt kauguselt, mis teie kutsikale veel turvaline ja mõnus tundub. Võib-olla selgubki mõne aja pärast, et koerad on üksteist distantsilt uurides järeldusele jõudnud, et kõik on chill ja tasub teha lähemat tutvust.

Nüüd sai jutt küll natuke liiga pikk, aga eks siis teinekord lühemalt ja asjalikumalt :).

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s