Ma armastasin šotlast

Koera eluiga on kohutavalt lühike. Samas on see kohutavalt pikk aeg selleks, et sinu elu lahutamatuks osaks saanud pereliiget iseenesestmõistetavalt võtma hakata. Eeldama, et ta Sinu elust kunagi ei kao ja alati kohal on. Kui ta siis pärast 12,5 aastat enam ei jaksa, ei kuule helisid, ei suuda püsti tõusta, käia, juua, süüa, pead püsti hoida, siis loodad ikka millelegi. Millelegi, mida ei juhtu … enam … kunagi … Asemele tuleb valu ja mõtted sellest, mis kõik ütlemata ja tegemata jäi …
Anouk (Hocline’s Galadriel Lady of the Wood) 10.03.2003 – 11.09.2015.

Anouk kevadel 2003.
2-kuune Anouk kevadel 2003.

Anouk, me armastasime Sind nii väga. Me Andresega unistasime alati, et Sul oleks oma murulapp, kus šoti terjeri tempos tatsata. Kuidas Sa vihkasid rihma otsas punktist A, punkti B minekut. See, et Sinu tervis jäi kehvemaks ja aastad lisandusid, sundis meid rohkem kui aasta tagasi lõpuks päriselt maale kolima. Kuidas ma tänasin iga päev saatust, et Sa said seda siis nüüd nautida.

Mul on nii hea meel, et Sa said osaleda juunikuus viimast korda kogu kamba Hiiumaa retkel. Ma ei uskunud, et Sa suudad veel randa kõndida ja ütlesin, et võiksime Sind majutuspaika puhkama jätta. Sinu peremees õnneks ei nõustunud minuga ja nõudis, et Sa meie tegemistest kõigist osa saaksid. Kui Andres Su süles kohale tõi, siis vaatasid hajameelselt laineid ja seda, kuidas me palli loopides teiste koertega eemale ja jälle tagasi jooksime.

Sa õpetasid mulle esimesena, kui võimas tööriist on klikkertreening. Sa andsid mulle aimu positiivse kinnistamise jõust. Anna andeks, et ma ei osanud tookord Sinu kutsikapõlves Sulle õpetada, kuidas saada sõbraks küüntelõikuse ja hambapesuga. Ikka pidid selle kohustuslikus korras ära kannatama, mitte lõbusa mänguna võtma, nagu Sinu nooremad pereliikmed tänasel päeval.

Sul oli nii palju sõpru. Kristiina ja Kerttu võtsid Sind kaasa näituseseltskondadesse, kus said särada ja kuhu minul ei olnud kärsitust tulla. Nemad hoolitsesid selle eest, et saaksid suhelda teiste šotlaste ja Sind imetlevate terjerifännidega. Anna andeks, et ma ei olnud alati kohal.

Anna andeks, kui me ei osanud või ei teadnud, mida Sinu heaks veel teha. Tänan Sind! Sa oled meie elu. Me armastame Sind nii väga.

Advertisements

2 thoughts on “Ma armastasin šotlast

  1. Lahedaid terjeri tegemisi Anoukile teispool Vikerkaaremaal! Sügav kaastunne, koera kaotus on niiiiii valus! Tema tegemised, olemised, vingerpussid ja helluse hetked jäävad mälestustesse igavesti. Kummaline küll kuidas aeg-ajalt imestan, et isegi kui möödunud on 11 aastat siis ikka kogemata ütled tema nime või mingi olukord toob meelde tema tegemised. Kuid kurbus on viivuks, sest hetkepärast meenub kuidas ta sind nii targa pilguga vaatas või mis vingerpussiga hakkama sai ja naeratus tuleb näole.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s