Either you run the day, or the day runs you

jobukakud
Nagu ühevanused. Tera on natukene kõrgem kui Ada ja Ada on natukene raskem kui Tera, aga muidu nagu kaksikud.

Järgmisel nädalal 6. kuuseks saavast Adast on kujunenud minu päevaplaneerija. Kui ma üritan temast midagi vahele jätta, siis maksab see õhtul hilja ülemäärase energiahooga kätte. Nii ma siis tõusen hommikul ja rooman põllule, et osta endale rahulikku hommikusöögiaega. Enne oma aega muidugi natukene käsitööd Ada hommikusöögiga, mille konverteerin vormimissessioonidesse. Pikemast hommikutiirust saavad rõõmu ka teised koerad. Triinu, kes läheneb 11.ndale eluaastale õppis ära, et hommik on nüüdsest aktiivne aeg ja lõokese tüüpi olendina tõuseb ta juba mitu kuud varakult ja hakkab palle õhku viskama juba enne äratuskella. Kui õhtul kõik kutsika mänguasjad kokku koguda ja ära panna, siis läheb ta lihtsalt kutsika magamispuuri juurde võimlema, et oma hommikusse piinamisüritusse kaasata ka Ada. Nagu näha, vaenlane ei maga isegi mitte äratuskella helinani.

Tööl läheb Ada laua alla suurde puuri ja peab endaga mõni tund ise hakkama saama. Lõunasöök kipub vahele jääma, kuna vaja on kutsikale kultuurset rihmas kõndimist õpetada või koera rõõmuks hobuseid külastada või mõnd plaanisolevat asja treenida. Seega kutsikal lõunasöök küll vahele ei jää. Õhtul enne pimedat koju ja metsa äärde kongi loopima või muud naiste kettaheitele sarnanevat sporti tegema, mille üle rõõmustab ka Tera. Seejärel võib mõne mõõdukalt aktiivse ettevõtmisega kutsika aega sisustada.

Kuna ma ei taha Adat liiga palju puuris hoida, siis aega tuleb ikkagi sisustada. Vastasel korral saame teada kogu tõe Ada järjekindlusest. Näiteks võib ta õues  lõpmatuseni vihmaveetünni kõrval langevate veetilkadega käratseda või metallpuuri ust lahti ja kinni lajatada ise uksega vastu nägemist saades muidugi ägedalt pahandades. Ada on nagu kerge kasvupeetusega toimekas ja tugev staffordshire’i bullterjer, kes iga asja lõpuni viib või jätab mulje (ja tegelikult ka tõestatud, et tegevuse juurest ta ei lahku), et kui ma nüüd ei sekku, siis tema jääbki a) muttide urge edasi kaevama, b) langevaid puulehti ribastama, c) ootama, et äkki surnult lebavast veevoolikust siiski mingigi piisk laekub, d) jalgpalli mõrvama, e) seina najal seisva labida peale karjuma jne. jne. jne.

Õnneks teeb kutsikas kõike korralikult. Kui ta magama langeb, siis ei sega teda ei teised koerad ega muu tegevus. See on igavesti tore omadus, kuna Tera magab üks silm lahti nagu Lenin, eriti kui on millegi pärast muretseda.

Ma armastasin šotlast

Koera eluiga on kohutavalt lühike. Samas on see kohutavalt pikk aeg selleks, et sinu elu lahutamatuks osaks saanud pereliiget iseenesestmõistetavalt võtma hakata. Eeldama, et ta Sinu elust kunagi ei kao ja alati kohal on. Kui ta siis pärast 12,5 aastat enam ei jaksa, ei kuule helisid, ei suuda püsti tõusta, käia, juua, süüa, pead püsti hoida, siis loodad ikka millelegi. Millelegi, mida ei juhtu … enam … kunagi … Asemele tuleb valu ja mõtted sellest, mis kõik ütlemata ja tegemata jäi …
Anouk (Hocline’s Galadriel Lady of the Wood) 10.03.2003 – 11.09.2015.

Anouk kevadel 2003.
2-kuune Anouk kevadel 2003.

Anouk, me armastasime Sind nii väga. Me Andresega unistasime alati, et Sul oleks oma murulapp, kus šoti terjeri tempos tatsata. Kuidas Sa vihkasid rihma otsas punktist A, punkti B minekut. See, et Sinu tervis jäi kehvemaks ja aastad lisandusid, sundis meid rohkem kui aasta tagasi lõpuks päriselt maale kolima. Kuidas ma tänasin iga päev saatust, et Sa said seda siis nüüd nautida.

Mul on nii hea meel, et Sa said osaleda juunikuus viimast korda kogu kamba Hiiumaa retkel. Ma ei uskunud, et Sa suudad veel randa kõndida ja ütlesin, et võiksime Sind majutuspaika puhkama jätta. Sinu peremees õnneks ei nõustunud minuga ja nõudis, et Sa meie tegemistest kõigist osa saaksid. Kui Andres Su süles kohale tõi, siis vaatasid hajameelselt laineid ja seda, kuidas me palli loopides teiste koertega eemale ja jälle tagasi jooksime.

Sa õpetasid mulle esimesena, kui võimas tööriist on klikkertreening. Sa andsid mulle aimu positiivse kinnistamise jõust. Anna andeks, et ma ei osanud tookord Sinu kutsikapõlves Sulle õpetada, kuidas saada sõbraks küüntelõikuse ja hambapesuga. Ikka pidid selle kohustuslikus korras ära kannatama, mitte lõbusa mänguna võtma, nagu Sinu nooremad pereliikmed tänasel päeval.

Sul oli nii palju sõpru. Kristiina ja Kerttu võtsid Sind kaasa näituseseltskondadesse, kus said särada ja kuhu minul ei olnud kärsitust tulla. Nemad hoolitsesid selle eest, et saaksid suhelda teiste šotlaste ja Sind imetlevate terjerifännidega. Anna andeks, et ma ei olnud alati kohal.

Anna andeks, kui me ei osanud või ei teadnud, mida Sinu heaks veel teha. Tänan Sind! Sa oled meie elu. Me armastame Sind nii väga.

Time flies like an arrow, fruit flies like a banana …

Augustis 2015 Viljandimaal. Foto autoriks Kristina Grau.

Nädala pärast saab Ada 4 kuuseks. Ta on meid oma teravate hammastega taga ajanud ainult 7 nädalat – isegi vähem kui kaks kuud. Samas on see aeg olnud nii toimekas nagu karjakoer isegi. Vaatasin oma treeningpäeviku faili – see sisaldab üle 30 käitumise, mille treenimisega pihta oleme hakanud. Vaatasin otsa ka oma b&t piraajale ja märkasin kui palju muutuseid selle lühikese ajaga on toimunud. Küsimus, kuidas ma tööl jõuan käia, on mind alati väga huvitanud …

Kuigi Ada on nagu väike vanainimene oma maailma paikapaneva loogika ja toimekusega, siis 2 kuuse kutsika füüsis oli muidugi nagu 2 kuusel kutsikal ikka – vahest ei kuulanud koordinatsioonivõime sõna ja loom kukkus mänguhoos selili, teinekord tundusid jalad niisama nagu keedetud makaronid ja ei suutnud järgi jõuda kutsika lennukatele ideedele. Mida paremini ta kaltsudest ja köitest sikutama ning nendes tugeva haardega kinniolemist õppis, seda tugevamateks muutusid lihased ja koordinatsioon. Kuna kätte jõudsid ka ujumise ilmad, siis on saanud Ada ka Tera kannul palju pikki maid ujuda ning palle taga ajada mööda erineva raskusastmega maastikke.

Suhtekorraldusest tuli õppida muidugi vana tõsiasja, et terjereid ei tohi järada. Mitte kummastki otsast. Selle reegli omandamise järel võib terjeritest endale üsna head sõbrad saada. Mudi on niikuinii kutsika hea sõber, aga ka teda ei tohi eriti nätsutada, sest perenaine võtab seda asja väga tõsiselt. Jooksumängud ja mudilt frisbee ketta ära virutamise üritused on hoopis parem idee koos tegutsemiseks.

Mudi Tera kannatused on tegelikult kõige suuremad, kuna kutsika treeningsessioonid sisaldavad klikkeri klikke ja piiksumänguasja kriiskeid. Tera ei ole nende helide suhtes eriti tolerantne, aga kannatab vaikselt teises toas ära. Samas naudib ta tõesti ühiseid jooksmisi, mida terjerimemmed talle pakkuda ei suuda ning kummifrisbee edasi-tagasi tirimist. Samuti otsib ta igal vabal hetkel aktiivselt kutsika seltsi.

Meeldivate kutsikakantseldamise tegevuste kõrval tõi Ada meie majapidamisse mure, kuidas tekitada nulltolerants autode tagaajamise suhtes. Nägin kohe ära, et sõidukid tekitavad tugevate karjaajamise geenidega loomal igasugu ebaterveid huvisid. Korra pani muidu karujalgne 2-kuune ka ühe sõiduauto järel enam-vähem 70km/h kiirusega väikese spurdi maha. Sama tegi ka minu adrenaliinitootmise süsteem. Pärast seda tegelen igapäevaselt sellega, et niisugune asi kunagi ei korduks (kop-kop-kop) ja autod siin sõidavad, aga meie tegeleme muude huvitavate asjadega. Karjatada tohib ainult a) selleks ettenähtud kohas kariloomi; b) terjereid; c) kastmisvoolikust tulevat veejuga ja d) kärbseid. Rohkem variante ei tule. Kõige väärtuslikuma preemia tiitel lähebki kastmisvooliku veejoale. Selle nimel on Ada nõus ära tulema ka seina najal seisva jalgratta pedaali frantilise keerutamise ürituselt; grillimislõkkest väljuva suitsu peale röökimise etteastelt, kui ka heina kokkuriisumise assisteerimise katsetelt.

Adalbert, paks koer

Kellel on kõrgemalennuline saba?
Kellel on kõrgemalennuline saba?

Juulis 2013 hakkas minu peas küpsema mõte austraalia kelpiest (Jeerum, kuidas seda sõna käänatakse? Eesti Kennelliidu tõuregistris on see tõunimetus just “kelpie”, mitte kelpi. Seega vabandan ette ja taha, kui ametliku versiooni kasutamisega jänni jään.). Mõte algas tööliini inglise kokkerist või tööliini labradorist ja transformeerus siiski kelpieks. Nii pikka ja segast juttu, kuidas tööliini kokkerist kelpie saab, ma siinkohal ajama ei hakka. Ausõna.

Nõudmised minu tulevasele kelpiele olid suuuuured. Koer pidi tulema Rootsi või Soome iseloomutestitud MITTEkarjakoeraliinidest. Tal ei tohtinud olla otseseid Austraalia esivanemaid, pigem sissetöötatud Skandinaavia liinid. Ja soovisin kindlasti suurt robustset emast. Leidsin sobiva paarituse Soomest. Kirjutasin kasvatajale, saime omavahelise hea kontakti ja mulle lubati emane kutsikas. Ühe emase kavatses kasvataja pesakonnast siiski endale jätta. Muidugi sündis ainult üks emane, keda kasvataja müüa ei soovinud. Seejärel hakkasin kirjutama Rootsi kasvatajatele. Vahetasime pikki e-kirju. Enam-vähem igal pool sain jutule, välja arvatud paaris kennelis, kus järjekord lihtsalt nii pikk oli, et kasvataja lühidalt kirjutas, et tal ei ole mingit varianti mulle lootust anda. Samas võeti mind mitmes kennelis põhjaliku küsimustevooru järel järjekorda. Ootasin ja siis juhtus jälle 2 emast, kelle tahtjad olid juba varem järjekorras olnud või 1 emane, keda kasvataja ise oli ammu soovinud. Või siis 5 isast, kellest mitte ükski kuidagi emaseks ei soovinud muutuda. Väsisin päris ära.

Siis ühel päeval kui olin lubanud oma maailmavaadet avardada, uurisin Saksamaa kenneleid. Nende kaudu sattusin ühele Itaalia kodulehele, kus lugesin itaaliakeelset teadet, millest suutsin välja lugeda numbri 7 ja sõna “kutsikad”. Vaatasin kuulutuses olevaid koeravanemaid. Imeilus must robustse mitte-näituse-suurepärase hinde-välimikuga emane, keda kirjeldati kui üsna plahvatusliku energiaga looma ja temast oluliselt suurem punane pruuniga tugeva olemisega otse Austraaliast imporditud isane. Edasisel juurdlusel selgus, et emase isa on samuti otse Austraaliast siia maandunud ja emase ema on pärit ainsast Rootsi kennelist, mille kasvandikest ma huvitatud ei olnud. Loomulikult ei tehta väljaspool skandinaaviamaid ka iseloomuteste. Samas meeldisid mulle isase karjatamisvideod, millel oli näha suur enesekindel rahulikult ajav stiil. Ma ei tea karjatamisest mitte kühvlitki, kas see on ok! või mitte, aga meeldis selle looma olemus. Tundsin, et pean kasvatajale kirjutama. Selgus, et kuulutuses olnud 7 kutsikat pidid sündima siiski järgmise nädala alguses. Päriselt? Järgmisel teisipäeval kell 18:53? Täpselt 7 tükki?

Häbi uskmatutele! Kirjale järgneval esmaspäeval sündiski täpselt 7 kutsikat: 4 isast ja 3 emast, kellest pidi ka mulle jätkuma. Ehk siis pidin saama kolmanda valiku kutsika, kelleks pidi kõige tõenäolisemalt olema piseimana sündinud punane niidike. Vaatasin siis kutsikate pilte ja hiljem ka videoid. No ei tekkinud mingit hingelist sidet. Aga tänasin sellegi eest. Mõtlesin, et panen kutsikale nimeks Redis, ehk on pealt punane ja seest valge … ja me saame õnnelikuks … võib-olla … Võib-olla peaks oma broneeringu tagasi võtma … Jätkasin siiski kirjavahetust.

3 nädala pärast selgus, et saan siiski kõige ülbema ja röövlima emase broneerida. Vaatasin videot, kus kutsikad joovad armsalt sinisest kausikesest vett ja ootamatult tormab kohale minu kutsikas ja plartsatab keset joogikaussi nii, et pesakonnakaaslased ja vesi kahte lehte lendavad ning sain aru, et muidugi – see ongi minu koer :). Side oli täitsa olemas!

Seejärel tuli tugevalt pead murda, kas kutsika nimi tuleb jällegi “T” tähega ning ma juhin võistluses, kus surres võidab see, kellel on rohkem T-tähega algavate hüüdnimedega koeri. Millegipärast aga tundus, et ülbiku nimeks peab saama ADA. Nii saanudki :).

Sotsialiseerimisest, natukene …

Mudid Pyry ja Tera tutvust sobitamas ühes Espoo tagaaias, sügis 2013.
Mudid Pyry ja Tera tutvust sobitamas ühes Espoo tagaaias, sügisel 2013. Poiss-koer on väga elevil, Tera on ettevaatlik ja ei oska seisukohta võtta, mida teha.

Sisenesin oma mudikoeraga treeninghalli, kus parasjagu oli lõppenud trenn ühel kenal inimesel koos umbes neljakuuse kutsikaga. Kontrollisin loomulikult enne uksevahelt, kas on sobiv siseneda – kas kutsikas on parasjagu rihma otsas ning ega me mõnd pooleliolevat trennilõpuharjutust ei sega. Veendunud, et kõik on kontrolli all, sisenesin oma rihmastatud koeraga seina äärde valmis pandud koerapuuri juurde. Kutsikas oli ilmselgelt häiritud minuga koos ruumi sisenenud kümnekilosest emasest kikkkõrvast. Kutsikas urises ja üritas meie poole söösta. Panin oma koera ära puuri kohe algavat trenni ootama ja mitte segama kutsikaomaniku trennilõpu mõtteid ja asjade pakkimist. Pole ju vaja noorele koerahakatisele ja tema tublile peremehele olukorda veel raskemaks teha kui see juba niigi on.

Enne lahkumist arvas kutsika peremees, et oleks hea veel kutsikat “sotsialiseerida”, kuna ilmselgelt tegi talle muret kutsika varasem reaktsioon minu koera suunas. Ta tõi oma kutsika minu koera puhkamispuuri võre ette ja kui kutsikas ehmatusest, et ta juba eelnevalt ärritust-tekitanud “vaenlasest” ainult 10 cm kaugusel on, urisema ja põtkima hakkas, siis peremehe poolt sai kutsikas kärkival toonil korrale kutsutud ja rihmast rapsti eemale tõmmatud.
Kuna tegelesin parasjagu vahetusjalatsite jalga  tirimisega ja ei olnud juhtunuks valmis, siis jäin totaalselt hiljaks igasuguse adekvaatse reageeringuga. Tundsin ohtralt halbu emotsioone – mul oli kahju kutsikast, kes oli pandud ebaõiglaselt koledasse olukorda ja sakkida saanud; kahju oma koerast, kelle turvalise puhkamispuuri ees urin ja kärkimine toimus; kahju kutsikaomanikust, kes tõenäoliselt tahtis vaid parimat oma äranägemise ja teadmiste kohaselt ning kahju ka endast, et ma juhmi näoga keel kurgus kinni kõige selle keskel olin.

Sellise “sotsialiseerimise” vahejuhtumi tunnistajaks olemine ei ole mul olnud mitte esimene ja väga suure tõenäosusega ei jää ka viimaseks. Üks kõige hirmutavam olukord oli kunagi mitteametliku võistlusplatsi lähedal, kus üks võistleja oli pannud platsi juurde püsti võreaediku, kus sai turvaliselt aega veeta tema kaasavõetud kutsikas, kui ta ise parasjagu vanema koeraga võistlussooritust tegi. Võistlusele oli tulnud teiste hulgas ka inimene sportliku bulltüüpi terjerkoeraga, kes kõigist liigikaaslastest just eriti hästi ei arva, samas unustab ta sporti tehes kõik muu ja võistlussooritus ei ole tema jaoks mingi mure. Nähes turvaliselt aedikus olevat kutsikat, läks võistleja number kaks oma bulltüüpi koeraga aediku juurde, et tema täiskasvanud terjerlane saaks kutsikaga “sotsialiseeruda”. Täiskasvanud bulltüüpi terjerkoer tundis sunnitud olukorrast ainult halbu mõtteid tekkimas ja tegi võre taga kutsikale räuhh, mille peale omanikult vastu koonu sai. Kui koer oli hetke vait olnud, kas ehmatusest või siis niisama juhuslikult, siis sai kiita – tubli koer ja kui jälle urahtas, siis vastu koonu jne. Ma olin väga lähedal püksipissimisele. Ma isegi ei taha mõelda, mis protsessid toimusid aedikus aega veetva noorkoera närvisüsteeemis … Sain siiski ennast kogutud ja astusin lähemale ja püüdsin rahulikult seletada, et selline tegevus pole hea mõte. Loomulikult polnud mul liiga pikaks loenguks aega, sest üllatus-üllatus, ka mina olin tulnud üritusele võistlema, mitte kellelegi klassikalise tingimise põhimõtteid selgitama. “Sotsialiseeruva” koera omanik kuulas mind viisakalt umbusklik ilme näol ja lõpetas vähemalt selleks korraks kodurahu huvides “sotsialiseerimistegevuse”.

Sotsialiseerimine ongi väga palju vääritimõistetud ja paljude jaoks segane kontseptsioon. Paljude jaoks tähendab see, et kutsikalt/koeralt eeldatakse, et ta peab suhtlema kõige elavaga, kes ustest ja akendest talle läheneb. Tihti on meetodiks kutsuda kokku hulk koeri, eri suuruses, erineva stressitaluvuse ja kogemustega ning lasta nad siis prauhti kokku. Või siis kui kutsikas ilmselgelt kardab ja põtkib, kui talle läheneb võõras inimene käsi “hellalt” ette sirutatud, et koerahakatisele pealaele pats-pats teha, siis “raviks” on paluda kõigil vastutulevatel inimestel koera samamoodi patsutada. Ikka selleks, et loom “harjuks”.

Sotsialiseerimine tähendab siiski kutsikale õrnas eas meeldivate kogemuste pakkumist seoses nende elusolendite ja nähtustega, millega tal elus kokku puutuda tuleb. Koer EI PEA kõigi inimeste, koerte, kasside, autode, traktoritega jne. vahetus kontaktis olema, vaid pigem saama positiivset tagasisidet oma omanikult kui nood häirijad on kusagil keskkonnas. Samuti peab kutsikas saama infot, mis parasjagu toimuma hakkab, et tal oleks võimalik oma kehakeelega väljendada, kas ta on nimetatud asjadeks valmis või vajab aega ja ruumi, et uute nähtustega harjuda. Kui äsja pargis kohtunud kutsikas ja võõras koer näitavad MÕLEMAD üksteise suhtes üles paari meetri kauguselt rahulikku uudishimulikku mängulisust, miks mitte – küsige teise osapoole käest luba ja laske loomad hullama. Aga kui vähemalt üks osapooltest näitab üles vähimatki rahulolematust, siis ei ole vaja hakata testima, kas rahulolematusest saab ärritunud hammaste laksutamine või mitte. Suhelge teise koeraga selliselt kauguselt, mis teie kutsikale veel turvaline ja mõnus tundub. Võib-olla selgubki mõne aja pärast, et koerad on üksteist distantsilt uurides järeldusele jõudnud, et kõik on chill ja tasub teha lähemat tutvust.

Nüüd sai jutt küll natuke liiga pikk, aga eks siis teinekord lühemalt ja asjalikumalt :).

Koerte emotsioone võib välja lugeda sellest, kas nad liputavad saba rohkem vasakule või paremale

Jutt ilmus portaalis: lemmikloom.delfi.ee

Me kõik teame, et inimesed eelistavad vasakut või paremat kehapoolt, mis omakorda on seotud erinevustega vasaku- ja parema ajupoolkera töös. Samuti võime me eelistada tegevusi, mis on kas vasaku või parema ajupoolkera kontrolli all. Nüüdseks on teada, et vasaku või parema poole eelistamine aju asümmeetriaga seotud käitumises on laialt levinud mitte ainult inimese, vaid ka teiste loomade hulgas. Igaks juhuks täpsustan, et aju poolkerade asümmeetria tähendab, et kummalgi ajupoolkeral on oma ülesanded ja nad töötlevad infot erineval viisil. Vaatamata erinevatele ülesannetele on aju poolkerad omavahel siiski tihedalt seotud ja aju töötab tervikliku organina. Koerte puhul on näidatud, et koerad eelistavad teatud olukordades nuusutada parema ninasõõrmega, teatud helisignaale töödelda vasaku ajupoolega, teatud olukordades jälgida asjade kulgu rohkem vasaku silmaga, teistes jälle parema silmaga ning neid erinevusi käitumises on veelgi. Selle jutu teemaks on aga sabaliputamine. Trento Ülikooli teadlased leidsid oma 2013. aastal avaldatud uurimuses, et koerad reageerivad erinevaid emotsioone põhjustavatele signaalidele erinevas suunas sabaliputamisega. Sel moel annavad nad oma liigikaaslastele infot oma tunnete kohta, et liigikaaslased oskaksid vastavalt reageerida. Oma varasemas töös näitasid samad teadlased, et kui koerad liputavad saba rohkem vasakule, siis nad kogevad negatiivseid emotsioone ning kui paremale, siis on nad rõõmsas meeleolus. Kuid nüüd tõestasid nad lisaks, et saba liputamise suund on märk, mille abil teiste koertega suhelda. Nüüd aga täpsemalt nimetatud uuringust. Teadlased kasutasid oma katses 43 erinevast tõust kodukoera. Osadele koertele näidati ekraanilt videot teise koeraga, kes liputas erinevatel kordadel saba kas vasakule või paremale või siis seisis lihtsalt liikumatult. Et välistada muude signaalide lugemise võimalus, näidati teisele koertegrupile ekraanilt koera tumedat siluetti, kes siis samamoodi kord vasakule, kord paremale saba liputas või lihtsalt rahulikult seisis. Koerte reaktsiooni testimiseks kasutati südame löögisageduse mõõtmist. Uurimisgrupi video, kuidas näeb välja vasakule või paremale saba liputamise eelistus:

Kui koerad nägid teist koera ekraanil vasakule saba liputamas, siis muutusid nad ärevaks ning nende südame löögisagedus kiirenes. Samuti muutusid koerad ärevamaks staatiliselt seisva koera kujutist vaadates võrreldes paremale poole liputavat koera nähes. Koertel, kes nägid paremale poole saba liputavat koera, oli pulss tavaline ja nad käitusid lõdvestunult, tajudes nähtut sõbraliku olukorrana. Peab mainima, et ei olnud vahet, kas ekraanil oli päris koer või koera siluett. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et koerad ei liputa saba ainult siis, kui nad on rõõmsad, vaid saba liputamine võib tähendada ka ärritunud seisundit. Vasakule poole saba liputavat koera ei tasu segama minna, kuna tema kehakeel väljendab, et ta kogeb parasjagu negatiivseid emotsioone ning tunneb ennast halvasti. Samuti kui koerasõpradel on soov kohtudes oma lemmikud kokku lasta, siis tasub kindlaks teha, et mõlemad loomad võtavad seda olukorda positiivsete tunnetega. Kui üks koertest väljendab oma ebamugavust, siis tasub talle kindlasti anda ruumi ja mitte seltskonda peale suruda. Kindel on see, et neid uuringutulemusi teades saame üksteisega paremini arvestada.

Viide jutu aluseks olevale teadusartiklile:

Marcello Siniscalchi, Rita Lusito, Giorgio Vallortigara & Angelo Quaranta (2013) Seeing Left- or Right-Asymmetric Tail Wagging Produces Different Emotional Responses in Dogs Current Biology 23: 2279–2282.

Mida arvab rihma otsas olev koer vastutulijatest tänaval

Jutt ilmus ka portaalis Lemmikloom.delfi.ee

Kui oled linnas või muus inimasulas elav koeraomanik, siis tuleb sul arvatavasti mitu korda päevas ette olukord, kus kõnnid oma rihmastatud koeraga tänaval ja vastu tuleb inimesi või ka teine koeraomanik lemmik rihma otsas. Kuna jalakäijana kõnnite kõnniteel, siis läheneb vastutulija enamasti teile sirgelt otse vastu. Kas oled vahest mõelnud, mida võivad koerad sellises olukorras tunda?

Koerte loomupärase käitumise vaatlustest on teada, et vabas olekus koerad lähenevad võõrale alati väikese kaarega. Koerad teevad seda just seetõttu, et teise koera või inimesega kohtudes näidata, et nad on sõbralike kavatsustega ning soovivad igal juhul võimalikku konflikti vältida. Erandiks on väikesed kutsikad ja noored koerad, kes pole veel viisakat koerakeelt õppinud. Samuti juhul kui koer oleks stressis ning ärritunud, läheneks ta just karv turris ja jalad kanged vastutulijale sirgelt vastu. On leitud, et isegi muidu sõbralikud koerad lähevad pingesse ja nende pulss tõuseb, kui keegi neile otsejoones vastu jalutab. See omakorda võib ajapikku tekitada koeras ebakindlust ja hirmu vastutulevate inimeste suhtes.

Norra koeratreenerid Bente Stensland ja Agnes Vælidalo soovisid seda teemat lähemalt uurida. Nad teevad jätkuvalt katseid, kus koertele pannakse jalutustrakside külge südame löögisageduse mõõtjad ning vaadatakse, kuidas arvutisse jõudnud signaal muutub juhul, kui võõras kõnnib koerale otse vastu või kaarega temast mööda. Südame löögisagedus ehk pulss on laialt kasutatud näitaja, mille abil tuvastada inimese/looma antud hetke füsioloogilist stressireaktsiooni ja erutust. Südame löögisagedus alaneb kui loom on rahulik ja lõdvestunud. See näitaja läheb aga üles, kui loomal on tekkinud stressireaktsioon, mille käigus annab aju kehale signaali olla löögivalmis ning hoida lihased stardivalmis. Selline reaktsioon tekib mõlemal juhul – kui koera poolt kogetu on hirmutav või meeldiv – ehk kui koer on rõõmust elevil või kardab koledal kombel. Igal juhul on südametegevuse kiirenemine stressirohkes olukorras kehale vajalik, et adekvaatselt tegutseda. Paraku on üldteada asi, et kõrge pulsisagedus pika aja vältel ei ole organismi jaoks tervislik!

Eelpool mainitud projekti läbiviijaid huvitavad täpsemalt kaks küsimust:

Mis juhtub koera pulsiga kui võõras kõnnib koerast mööda kaarega?

Ja mis juhtub koera pulsiga kui võõras kõnnib otsejoones koerale vastu?

Kuigi andmeid veel kogutakse, siis on olemas juba esialgsed tulemused ligi 50 koera kohta, kellele  pandi südametegevust mõõtvad andurid. Tulemused näitavad, et kui koerast möödutakse kaarega, siis tema pulss alaneb keskmiselt 5% võrra, samas kui keegi tuleb koerale sirgelt vastu, siis tõuseb pulss keskmiselt 10%.

Igal juhul, kui seda kõike nüüd teate, siis on soovitatav võimalusel läheneda vastutulevale koerale kerge kaarega. Kui vastutulev koeraomanik on nendest uuringutest teadlik ning soovib oma loomale stressivaba elu, siis tõenäoliselt teeb ta oma koeraga teist möödudes ise väikese kaare :).

Uuri lähemalt ingliskeelset infot kodulehelt: http://www.dogpulse.org

Koerte peamised isiksuseomadused

Loomade isiksuse uuringud on üsnagi uus teadusvaldkond ja mõtisklemist on veel palju, aga tänane kirjatükk räägib sellest, mis on teada koerte isiksuste kohta. Koerisiksuste kohta :). Rääkides isiksusest loomade puhul, siis leiame kirjandusest erinevaid termineid nagu isiksuse tüübid, iseloom, temperament ja isiksuseomadused. Koertest rääkides kasutatakse mõisteid isiksuse tüüp ja temperament sünonüümidena. Need mõisted kirjeldavad käitumuslikke tüüpe üldiselt ja on ära määratud  üksteisest sõltumatult mõõdetavate käitumiste kombinatsioonidena. Isiksuseomadusi seevastu mõõdetakse teatud väljatöötatud skaalal ja nad hõlmavad rohkem kui ühte käitumuslikku omadust “sama sildi all”.

Kõige vingem uuring koerte vallas pärineb 2002 aastast Rootsi teadlastelt, kes kasutasid oma pikaajalises uuringus Rootsis välja töötatud standardiseeritud iseloomutesti (mental test, töökoerainimesed kindlasti jälgivad neid testitulemusi oma koerte sugupuudes) ja testisid ära üle 15 000 koera (emased ja isased koerad 164 tõust). Kas pole võimas andmemaht?!

Originaalartikli viide on:

Svartberg & Forkman (2002) “Personality traits in the domestic dog (Canis familiaris)”. Applied Animal Behaviour  Science Vol. 79, 2 , Pages 133-155.

Tööst selgus, et koerte isiksuseomadused võib kokku võtta viie peamise iseloomujoonena. Need oleksid:
● “Mänguhimulisus”
● “Uudishimulikkus / kartmatus”
● “Kalduvus liikuvaid objekte taga ajada”
● “Sotsiaalsus”
● “Agressiivsus”.

Kõiki neid iseloomujooni leiti kõigil testitud koertel. Loomulikult see, millisel määral mingi isiksuseomadus oli väljendunud sõltus isendist ja millisesse tõugruppi ta kuulus. Samuti on näidatud, et need isiksuseomadused on ajas püsivad ehk siis ei muutu koera elu jooksul. Kes on ikka oma mänguhimulisusega skaala ülemises osas, see on seda suht igas eas kui seda just muudmoodi maha ei suru. Muidugi kõige toredam on asja juures see, et neid teadmisi saab kasutada, kui on vaja valida koeri teenistusse ning samuti aretusse, sest nendel omadustel on väga suur pärilik komponent.

Keda huvitab sügavamalt rootslaste Mental Test ja kuidas need isiksuseomadused ikka päris täpselt ära testiti, siis soovitan lugeda põhjalikumalt eelpool viidatud juttu.

 

Väga tähtis koerisiksus Triinu jalutamas Kõrvemaa looduses :). Foto autoriks Kristina Grau
Väga tähtis koerisiksus Triinu jalutamas Kõrvemaa looduses :). Foto autoriks Kristina Grau

Life is a bitch

Eelmisel nädalal oli muude tegemiste seas konsultatsioon 5 kuuse varjupaigast võetud kutsika omanikega. Kutsikaomanikel olid need mured, mis paljudel kutsikaomanikel on, et koer kasutas oma kutsikahambaid asjadest kinnihakkamiseks ja tegi enamasti neid asju, mis talle rõõmu pakkusid, aga mis ei rõõmusta eriti osasid inimesi. Tegemist oli loomulikult ääretult kenade koerainimestega … ja see kutsikas … lisaks sellele, et ta oli välimuselt täiesti minu unistus – keskmist kasvu lambakoerlane, must kõrbepiiridega kikkiskõrvaline targasilmaline … oli ta ka väga hea töökoerapoolne kutsikas. Ehk siis haaras hää meelega sikutusasju, loomulikult ka püksisääri, mis on ju ka oma olemuselt sikutusmänguasjad. Sattudes esmakordselt võõrale platsile, siis võttis ta ainult õige väheke aega uudsest keskkonnast imestunud olemiseks, aga ülejäänud aja tegeles asjade ja inimestega. Ajas meelsasti palli taga ja kui kõht läks tühjaks, siis tegi hää meelega ka koostööd vormimise harjutuste osas. Ning omanikega oli tal ka vedanud, sest nemad said väga hästi aru, et oma inimesesoovide väljendamiseks tuleb kutsikat treenida neist soovidest aru saama.

Aga mind jäi painama see, et mulle jälle väga meeldib kui kutsikas näitab üles töökoerale sobivaid eelduseid ja ma ei suuda kunagi varjata, kui tore on omada kutsikat, kes hüppab kleiti ja jalutusrihma ja palli ja mulda ja siis omanikule kõhtu. Ja loomulikult vinge, et ka varjupaigas ringi vaadates võib sellise looma saada. Ja siis tuli mulle jälle meelde, et olen ise natuke tohmakas ja kui varjupaigast vahvat kutsikat otsima läheksin, siis tuleksin säält kindlasti tagasi kõige lootusetuma raskestikasvatatava vanaldase tigedikuga, sest mulle tunduks, et muidu keegi teda ei võtaks ja loomulikult peab koer ikka enda näo järgi valitud olema ka :P.

P.S. Allpool olev pilt ei ole tekstiga seotud ega ole isegi teksti illustreeriv, vaid on lihtsalt väga armas pilt, et peale lugemise ka midagi vaadata oleks :).

Foto autor: Kristina Grau
Foto autor: Kristina Grau

Coque rokkis

Teemaks 2014 agility MM Luksemburgis

Kirjutan täna kõik südame pealt ära, muidu jääbki veel kirjutamata. Ettevalmistus reisiks algas ammu, soetatud said lennupiletid ja võistluse pealtvaataja piletid. Siis kuu aega enne üritust hakkasid kõik asjaolud nädalasele reisile vastu rääkima – lagunenud maja karjus, et see nädal võiks parem kodus nokitseda, ülikoolis tööl on niikuinii septembri algus nagu hullari puhvet, lisaks tuli Teral jälle tugev kõrvapõletik, mille autoriks seekord mitte vana hea pärmseene vohamine vaid ikka potentsiaalselt antibiotsile resistentne Pseudomonas aeruginosa ja kahejalgne pereliige lömastas raudse tööriistaga oma pöidla. Rõõmu kui palju.

Võtsin vastu otsuse Luksemburgi mitte sõita. Minu jaoks tundus asi ratsionaalne, lihtne ja loogiline. Aga kui teatasin oma otsusest reisikaaslastele, siis teatas agility fännide “kollast liidrisärki” kandev Ester, et mu jutt on iga külje pealt vaadatuna loll ja suurvõistlusele reisimisest võiks mind vabandada vaid surm või sünnitamine. Kaalusin hetkeks neid viimatimainitud tegevusi, aga ilmselgelt tundus, et kummagi sündmuse spontaanne elluviimine võiks kuidagi ebasiiralt või ülepingutatult mõjuda. Seega tuli mul leppida variant A-ga ehk paketiga, mis sisaldas 4 päeva spordihallis plaksutamist ja kisamisele kaasaaitamist, ohtrat valge veini tarbimist, hommikul kella 6:00-ks ennast hommikusöögile sättimist ja maailmakuulsate koerte ja koerajuhtide kohtamist spordihalli muruplatsidel. Mon Dieu!

Mis siis ikka, vaim valmis, tööasjad ootele, perekond võttis üle Tera kõrvaravimisooperi ja sõit läks lahti. Luksemburgi lennujaamas ootas meie seltskonda juba Kristina, kes lähenes asjale hoopis Euroopa kauneimate mäestike poolt. Esimesed päevad kulusid muidugi kohanemisele ja Moseli jõe oru vaadetele. Mainimata ei saa jätta ka muidugi ohtrat Riesling’i varu, mida sai kaasa ostetud Bernkastel-Kue veinimuuseumi keldritest.

Aga veini juurest nüüd siiski agilityplatsile. Eestist läks teele sel aastal eriti potentsiaalikas võistkond, kes Eesti fännide meeli vägagi äreval hoidis. Minule isiklikult pakkusid põnevust ka kõik lubatud 8 mudi, kellest reaalselt platsil oli siiski 6. Ja, et mitte liiga sõnaohtraks minna, siis panengi nüüd märksõnadena siia oma elavad hetked sellelt aasta suursündmuselt.

1. Kõige olulisem oli muidugi Eesti tiim, mis sel aastal väga edukalt esines. Samuti sai Eesti lipp esimest korda poodiumil käia kui AG raja II koht läks meie maxide meeskonnale. Oli hingematvalt uhke neid sääl vaadata.

2. Üksikvõistlejad olid muidugi kõik ühekaupa vinged, igas suurusklassis. Aga see, kui edukalt Marje & Süsi võistlustulest väljusid – kahe nulli ja 9. koondkohaga, see on imetlusväärne. Marje & Süsiga seoses sai kaasaelavale seltskonnale osaks ka üks ootamatu sõbralik zhest. Nimelt kui makside lõpurajal oli võistelda jäänud veel miskil kümnel võistlejal, invadeerus äkki meie fännisektorisse tihedalt istumisridade vahele Šveitsi kuulus karjakellade kolistusgrupp juustukujulised mütsid peas. Meie imestunud pilkude peale andsid nad märku, et nad tulid aitamaks kaasa elada Marje & Süsi sooritusele. Ja loomulikult on metall-kopsikute virtuoosne kolin koos eestikeelsete fänniröögatustega hoopis asjalikum kui niisama vehklemine. See šveitslaste toetus liigutas meid kõiki väga.

3. Midide maailmameister Martina Klimešova-Magnoli ja mudi Kiki. Vaadake ise YouTube’st videot, sõnu polegi vaja …

4. Horvaatia meeskond, mis koosnes kolmest midiklassi horvaatia lambakoerast ja kahest maxiklassi horvaat-koerast. Kas saab veel midagi stiilsemat olla kui kvalifitseeruda suurvõistlusele massiliselt oma rahvusliku koeratõuga?

5. Loomulikult kõik midiklassi mudid alates sakslaste Karini & Eddiega, ungarlaste Rokka ja Pletyka, šveitslaste Nomade’i ja lõpetades tšehhide võiduka Kikiga.

6. Pürenee lambakoertest ma pikemalt ei räägigi, neid jagus sel aastal isegi maxiklassi.

7. Lisa Frick’il õnnestus neljandat korda BC Hossiga maailm vallutada.

8. Sloveenia Roland Kolenko koos miniparson Ammyga jäi kõigile hinge koos oma finaaliraja 5 veapunktiga. Jällegi, kui te ei tea – siis tasub youtube’i kammida. Sloveenia parsonid rokivad!

Oh jah, nüüd rokib reaalsus, uni, tööhunnik, bakterid koera kõrvas ja kuuri voodri liistud.