Either you run the day, or the day runs you

Nagu ühevanused. Tera on natukene kõrgem kui Ada ja Ada on natukene raskem kui Tera, aga muidu nagu kaksikud.

Järgmisel nädalal 6. kuuseks saavast Adast on kujunenud minu päevaplaneerija. Kui ma üritan temast midagi vahele jätta, siis maksab see õhtul hilja ülemäärase energiahooga kätte. Nii ma siis tõusen hommikul ja rooman põllule, et osta endale rahulikku hommikusöögiaega. Enne oma aega muidugi natukene käsitööd Ada hommikusöögiga, mille konverteerin vormimissessioonidesse. Pikemast hommikutiirust saavad rõõmu ka teised koerad. Triinu, kes läheneb 11.ndale eluaastale õppis ära, et hommik on nüüdsest aktiivne aeg ja lõokese tüüpi olendina tõuseb ta juba mitu kuud varakult ja hakkab palle õhku viskama juba enne äratuskella. Kui õhtul kõik kutsika mänguasjad kokku koguda ja ära panna, siis läheb ta lihtsalt kutsika magamispuuri juurde võimlema, et oma hommikusse piinamisüritusse kaasata ka Ada. Nagu näha, vaenlane ei maga isegi mitte äratuskella helinani.

Tööl läheb Ada laua alla suurde puuri ja peab endaga mõni tund ise hakkama saama. Lõunasöök kipub vahele jääma, kuna vaja on kutsikale kultuurset rihmas kõndimist õpetada või koera rõõmuks hobuseid külastada või mõnd plaanisolevat asja treenida. Seega kutsikal lõunasöök küll vahele ei jää. Õhtul enne pimedat koju ja metsa äärde kongi loopima või muud naiste kettaheitele sarnanevat sporti tegema, mille üle rõõmustab ka Tera. Seejärel võib mõne mõõdukalt aktiivse ettevõtmisega kutsika aega sisustada.

Kuna ma ei taha Adat liiga palju puuris hoida, siis aega tuleb ikkagi sisustada. Vastasel korral saame teada kogu tõe Ada järjekindlusest. Näiteks võib ta õues  lõpmatuseni vihmaveetünni kõrval langevate veetilkadega käratseda või metallpuuri ust lahti ja kinni lajatada ise uksega vastu nägemist saades muidugi ägedalt pahandades. Ada on nagu kerge kasvupeetusega toimekas ja tugev staffordshire’i bullterjer, kes iga asja lõpuni viib või jätab mulje (ja tegelikult ka tõestatud, et tegevuse juurest ta ei lahku), et kui ma nüüd ei sekku, siis tema jääbki a) muttide urge edasi kaevama, b) langevaid puulehti ribastama, c) ootama, et äkki surnult lebavast veevoolikust siiski mingigi piisk laekub, d) jalgpalli mõrvama, e) seina najal seisva labida peale karjuma jne. jne. jne.

Õnneks teeb kutsikas kõike korralikult. Kui ta magama langeb, siis ei sega teda ei teised koerad ega muu tegevus. See on igavesti tore omadus, kuna Tera magab üks silm lahti nagu Lenin, eriti kui on millegi pärast muretseda.

Adalbert, paks koer

Kellel on kõrgemalennuline saba?

Juulis 2013 hakkas minu peas küpsema mõte austraalia kelpiest (Jeerum, kuidas seda sõna käänatakse? Eesti Kennelliidu tõuregistris on see tõunimetus just “kelpie”, mitte kelpi. Seega vabandan ette ja taha, kui ametliku versiooni kasutamisega jänni jään.). Mõte algas tööliini inglise kokkerist või tööliini labradorist ja transformeerus siiski kelpieks. Nii pikka ja segast juttu, kuidas tööliini kokkerist kelpie saab, ma siinkohal ajama ei hakka. Ausõna.

Nõudmised minu tulevasele kelpiele olid suuuuured. Koer pidi tulema Rootsi või Soome iseloomutestitud MITTEkarjakoeraliinidest. Tal ei tohtinud olla otseseid Austraalia esivanemaid, pigem sissetöötatud Skandinaavia liinid. Ja soovisin kindlasti suurt robustset emast. Leidsin sobiva paarituse Soomest. Kirjutasin kasvatajale, saime omavahelise hea kontakti ja mulle lubati emane kutsikas. Ühe emase kavatses kasvataja pesakonnast siiski endale jätta. Muidugi sündis ainult üks emane, keda kasvataja müüa ei soovinud. Seejärel hakkasin kirjutama Rootsi kasvatajatele. Vahetasime pikki e-kirju. Enam-vähem igal pool sain jutule, välja arvatud paaris kennelis, kus järjekord lihtsalt nii pikk oli, et kasvataja lühidalt kirjutas, et tal ei ole mingit varianti mulle lootust anda. Samas võeti mind mitmes kennelis põhjaliku küsimustevooru järel järjekorda. Ootasin ja siis juhtus jälle 2 emast, kelle tahtjad olid juba varem järjekorras olnud või 1 emane, keda kasvataja ise oli ammu soovinud. Või siis 5 isast, kellest mitte ükski kuidagi emaseks ei soovinud muutuda. Väsisin päris ära.

Siis ühel päeval kui olin lubanud oma maailmavaadet avardada, uurisin Saksamaa kenneleid. Nende kaudu sattusin ühele Itaalia kodulehele, kus lugesin itaaliakeelset teadet, millest suutsin välja lugeda numbri 7 ja sõna “kutsikad”. Vaatasin kuulutuses olevaid koeravanemaid. Imeilus must robustse mitte-näituse-suurepärase hinde-välimikuga emane, keda kirjeldati kui üsna plahvatusliku energiaga looma ja temast oluliselt suurem punane pruuniga tugeva olemisega otse Austraaliast imporditud isane. Edasisel juurdlusel selgus, et emase isa on samuti otse Austraaliast siia maandunud ja emase ema on pärit ainsast Rootsi kennelist, mille kasvandikest ma huvitatud ei olnud. Loomulikult ei tehta väljaspool skandinaaviamaid ka iseloomuteste. Samas meeldisid mulle isase karjatamisvideod, millel oli näha suur enesekindel rahulikult ajav stiil. Ma ei tea karjatamisest mitte kühvlitki, kas see on ok! või mitte, aga meeldis selle looma olemus. Tundsin, et pean kasvatajale kirjutama. Selgus, et kuulutuses olnud 7 kutsikat pidid sündima siiski järgmise nädala alguses. Päriselt? Järgmisel teisipäeval kell 18:53? Täpselt 7 tükki?

Häbi uskmatutele! Kirjale järgneval esmaspäeval sündiski täpselt 7 kutsikat: 4 isast ja 3 emast, kellest pidi ka mulle jätkuma. Ehk siis pidin saama kolmanda valiku kutsika, kelleks pidi kõige tõenäolisemalt olema piseimana sündinud punane niidike. Vaatasin siis kutsikate pilte ja hiljem ka videoid. No ei tekkinud mingit hingelist sidet. Aga tänasin sellegi eest. Mõtlesin, et panen kutsikale nimeks Redis, ehk on pealt punane ja seest valge … ja me saame õnnelikuks … võib-olla … Võib-olla peaks oma broneeringu tagasi võtma … Jätkasin siiski kirjavahetust.

3 nädala pärast selgus, et saan siiski kõige ülbema ja röövlima emase broneerida. Vaatasin videot, kus kutsikad joovad armsalt sinisest kausikesest vett ja ootamatult tormab kohale minu kutsikas ja plartsatab keset joogikaussi nii, et pesakonnakaaslased ja vesi kahte lehte lendavad ning sain aru, et muidugi – see ongi minu koer :). Side oli täitsa olemas!

Seejärel tuli tugevalt pead murda, kas kutsika nimi tuleb jällegi “T” tähega ning ma juhin võistluses, kus surres võidab see, kellel on rohkem T-tähega algavate hüüdnimedega koeri. Millegipärast aga tundus, et ülbiku nimeks peab saama ADA. Nii saanudki :).