Nagu ka eelmisel aastal, külastasime nüüd Peipsi randa, et kujutada ette nagu oleks me mere ääres :). Otsisime privaatse koha, kus koerad said oma ujumisoskust lihvida ja Tera sai kopa maasse lüüa ehk siis karulõkse kaevata. Olles 1988-st aastast madalterjeri omanik, ei ole mul kunagi õnnestunud näha sellist kaevamistööd nagu nüüd karjakoerakutsikaga aega veetes. Ujusid seekord kõik, keegi ei pirtsutanud – muidu shotlane Anouk väga pikemaid ujumistiire teha ei taha, seekord oli vabatahtlikult vees ja jälitas oma peremeest. Tera ujub endiselt nagu vesijalgratas, aga edasi ta liigub ja tehnika tundub pika peale paranevat. Miks ei peakski paranema kui tegu on loomaga, kes praktiliselt veest välja veekogu ääres ei tule. Päev oli pikk, aga sebimine – kaevamine – püherdamine kestis õhtuni välja. Siis tegime väikese matka männimetsas ja siirdusime telkima. Meie koerad on olnud sunnitud telgis magama päris tihti, sest matkanud oleme igal suvel. Terale oli telkimiskogemus esimene. Õnneks me telk mahutab edukalt kõik koerad pluss kaks vaikset ja puhast vanainimest. 5 koeraga on küll telk seestpoolt siis tõsiselt vooderdatud. Selgus taaskord, et meie ainsal isasel koeral Gershwinil võiks olla parem hingeõhk.
Miskil ajal tuli õhtul veest välja võrkudega kohalik kalamees ja üritas meile just võrku jäänud ahvenaid müüa. Me siis ajasime vastu, et automatkale värskeid ahvenaid väga kaasa saada ei taha. Kuna kalamehel oli seltsiks vaid õllepudel, siis jäi onuke hoolimata ebaõnnestunud tehingust ja meie kidurast keeleoskusest päris pikalt jututama. Pani võrgu koos siplevate kaladega rannale ja meie kõige seltskondlikum pereliige Anouk jäi selle peale loomulikult kohe kalavõrku kinni, Tera üritas vintskleva kala peale igaks juhuks haukuda ja skye terjerid onukese jalgu lakkuda. Kalamees tahtis teada saada, miks meil nii palju koeri on, et kas teeme eksperimenti või bisnessit. Kui me jätkuvalt eitasime mõlemat varianti, siis arvas, et eks need eestlased kergelt imelikud ikka on. Ta teadis hästi, kuna olevat abielus eestlannaga :).
BriskMind© 
Mulle klassiõega piisas elamusest ÜHE jooksuajaga emasega telgijagamisest ja 24.-ndal juunil mööda pisikest Pärnu linna püksijahist – nõrk olen 😀
Oh, ühte koera ma enam ei mäletagi. See oli shoti terjer Anouk, kes 7 kuuselt oli nii igav pailaps, et nagu polnudki koera kodus. Tema ongi kõiges süüdi. No ikka kõiges :).